Äss intervjuu

Eelmisel korral sekspositiivsusest kirjutades r õ h u t a s i n,  et sekspositiivsus ei keskendu seksile. Jah, seks on selles ka olulisel kohal ja sekspositiividena me preachime, et see on fun ja tore ja aluseks on teadlik nõusolek ja naudingud oma mitmekesisuses, aga seks teiste inimestega on seksuaalse eneseväljenduse üks osa. Meie seksrevolutsiooni sees on haamrina taguma jäänud sõnumid, et iha peab olema, et kuidas siis õigesti seksida, kuidas viia naist orgasmini ja kuidas orgasme saada. Lisaks on inimeksistentsi juures norm, et romantiline suhe ja romantiline armastus on mingi püha graal, mida kõik otsivad. No ei ole. Arvasin aga, et minu allospleinimise asemel oleks õiglane, kui aseksuaalset ja aromantilist identiteeti ja elu saaks avada inimene, kelle olemust see otseselt puudutab, kui räägime aseksuaalsusest ja aromantilisusest. 

Lubage tutvustada – Helina, kes on üks äss naine. Pun not intended. Või siiski…?

Kuna erinevatest identiteetidest kõneledes on oluline, kuidas suhestuvad sellega inimesed nende siltide taga, siis ma alustaks sellest, kuidas sa ise ennast identifitseerid ja kuidas sa oled enda jaoks defineerinud aseksuaalsust ja aromantilisust? On sinu jaoks mingisugused erisused ka nö „ametliku“ definitsiooni ja sinu enesedefineerimise vahel? 

Alustuseks oleks ilmselt oluline mõisted üldisemalt üle käia.  Inimesed on tihti aseksuaalsuse mõistet isegi ehk kuulnud, aga ei pruugi teada, mida see tähendab ja mõtlevad mingites karikatuursetes stereotüüpides.  Aseksuaalsus on seksuaalse külgetõmbe puudumine täielikult või siis selle kogemine nii vähesel määral, et ei suudeta suhestuda nii-öelda keskmise inimesega. Aseksuaalsus on küll eraldi identiteet, aga see on ka spektrum, ehk kõik aseksuaalsed ei ole ühtemoodi aseksuaalsed. Siiski ühine joon on seksuaalse külgetõmbe vähene kogemine. Tihti hakatakse end imelikuna tundma, sest sellest ei teata väga palju ja teadmatus võib väga suuri sisepingeid tekitada inimestes. On ka uuringuid, mille järgi on aseksuaalsed inimesed kõige vähem rahul oma eluga kogu LGBT+ kogukonnast, mis on väga kurb. Tänu spektrumile on meil olemas täpsustavad mikrosildid ja -identiteedid, mis kuuluvad aseksuaalsuse vihmavarju alla. Seda tahan ka täpsustada, et aseksuaalsus kindlasti ei ole sama asi, mis madal libiido. Ma olen seda arvamust korduvalt kohanud. Aromantilisusega on põhimõtteliselt sama asi – inimesed kas ei koge romantilist külgetõmmet või kogevad väga harva. Paljudel inimestel kattuvad romantiline ja seksuaalne orientatsioon ja seetõttu ei ole see teema miski, millele nad oleksid mõelnud. Seksuaalne ja romantiline orientatsioon aga ei pruugi kattuda. Ma ütlen enda kohta, et ma olen ace (ingliskeelne lühend aseksuaalsest), aga tegelikult ma olen demiseksuaalne, mille laialt levinud definitsioon mulle väga ei meeldi. Nimelt laiemalt tuntud definitsioon on, et seksuaalse külgetõmbe tekkimiseks peaks enne olema sügav side inimestega. See tekitab aga palju segadust ja väiteid, kõik on ju sellised. Ja see on probleem. Enese jaoks defineerin seda niimoodi, et ma olen aseksuaalne kuni teatud harvaesinevatel tingimustel ma ei ole. 99 protsenti ajast ma siiski ei suuda mitte kuidagi suhestuda niiöelda keskmise inimese seksuaalsusega, nagu puuduks see mu elust täiesti. Aromantilisuse osas ma arvan, et ma olen sellel spektril küll, aga see ei ole nii oluline mu jaoks. Ma ei suuda aga ka siin suhestuda väga paljude inimestega. Mul ei ole olnud mitte kunagi näiteks profiili kuskil tutvumissaidil või äppides. Hea suhe kõlab küll mu jaoks millegi toredana vaatamata suurele tööle, mida see nõuab, aga ma ei ole pingutanud, et seda otsida. Järelikult see siis ikkagi ei ole piisavalt oluline mu jaoks.

Sa ütlesid „hea suhe“. Kas ei ole nii, et head suhet kuidagi üleliia seostatakse jälle seksuaalsete tunnetega ja romantiliste tunnetega? Et mul võib olla väga hea platooniline suhe inimesega ja kui ma tahan lähedussuhet, siis mina ise defineerin selle lähedussuhte ja selle headuse enda jaoks. Kuidas sa näed või koged või tunned,  kas siin lähevad ka asjad väga ühte teravikku? 

Ma tõden, et inimesed ikkagi näevad suhet pigem romantilisena ja nähakse ka, et  romantilises suhtes peab kindlasti seks olema, vastasel juhul on see sõprus. Mina ei leia, et see peab nii olema. Ma ei oska avada uuringute abil seda teemat, sest ei ole nendega piisavalt tutvunud, aga eksisteerib ka suhtes olemise viis, kus aromantilised inimesed ei soovi romantilist partnerit, aga nad tahavad siiski elukaaslast. Kedagi, kellega jagada oma elu igapäevaselt. Selle jaoks on inglise keeles olemas selline mõiste nagu queerplatonic relationship. 

.

Mina kui nn keskmine seksuaalne inimene olen aseksuaalsuse positsioonilt kes? Mis on aseksuaalsuse nn vastandsõna üldse?

Alloseksuaalne on see sõna. See on nii-öelda normile vastav seksuaalsus. Inimene, kes ei ole aseksuaalne, on alloseksuaalne.

.

Kas sa oled kogenud, et aseksuaalsus või aromantilisus on allo-inimeste jaoks probleem või et selle olemust ei mõisteta? Või oled sa kogenud allosurvet? 

Õnneks ei väga ole. Mul tulevad esimese asjana meelde tüütud sugulased, kes inimestel kipuvad olema, kes kogu aeg küsivad küsimusi abiellumise ja laste saamise kohta. Mul aga sellist sugulasteringi ei ole. Küll aga ei tule inimesed laiemalt selle peale, et on inimesed, kes ei otsi romantilisi või seksuaalseid suhteid, kes ei tee endale profiili mõnda portaali või äppi või kes ei näe oma elu üldse selles plaanis. Ma ei varja enda olemust teadlikult ja ei eita seda, aga see on miski, mida inimesed lihtsalt ei näe ega taba. 

,

Mis need kitsaskohad veel on peale märkamise? See ei pea olema probleem sinu enda jaoks, aga kas on teiste kogukonnaliikmete poolt jagatud peamisi põrkumisi?

Jah, ma tunnen ennast üsna nähtamatuna küll sellepärast, et seks ja romantilised suhted on miski, mille kohta tihti öeldakse, et need teevad meid inimeseks. Seetõttu eeldatakse, et me kõik peaks neid tahtma ja aseksuaalsetel inimestel on väga lihtne selles olukorras end tunda kõrvalejäetuna, sest ei suudeta suhestuda enamiku inimeste kogemuste, ootuste ja tulevikusoovidega. Ka seks on tegelikult enamikule inimestest oluline ka siis, kui inimene on oma isiklikus  seksuaalelus konservatiivne. Ma mõtlen siin seda, et näiteks pereema, kes abiellus oma keskkooli kallimaga, kes võib-olla ongi ta elu ainus partner ja kes võib-olla on eksperimenteerinud isegi veel vähem kui mina, on seksuaalselt nö valiidsem. See tekitab minus tunnet, nagu oleksin tulnukas. Et ju ma siis ei ole inimene, kui ma ei pane rõhku nendele asjadele.  Ja ongi, et aseksuaalsus on juba oma olemuselt nii nähtamatu. Erinevalt teistest orientatsioonidest on ta just hoopiski seksuaalsuse puudumine või nagu orientatsiooni puudumine. Näiteks kui ma näen tänaval noormeest, kes kõnnib käsikäes teise noormehega, siis see võib vihjata sellele, et ta on homoseksuaalne või siis bi- või panseksuaalne. Kuigi ka bi- ja panseksuaalsed kogevad nähtamatuks muutmist, ja tegelikult vist kõik, kes ei ole monoseksuaalsed. Kui inimesel ei ole partnerit, ükskõik kui kaua, siis tegelikult justkui ei saa tema orientatsiooni kohta mitte midagi teada. Ja problemaatiline on juba see eeldus, et kõik tahame partnerit. Mis jälle viib selle eelduseni, et kui ma ka praegu ei otsi, siis millalgi kindlasti hakkan otsima, sest ma peaksin oma ellu seda soovima.  Kui aga mittehetero-alloseksuaalsed peavad oma orientatsiooni peitma, siis mina tunnen, et mul ei ole midagi peita. Ma olen justkui täiesti lageda taeva all oma orientatsiooniga, aga inimesed vaatavad sellest mööda, sest see oleks nagu mitteeksisteeriv variant. Ja see ongi siis hetero- ja allo normatiivsus, mida ma kogenud olen. Kindlasti on meil kõigil mõni tuttav, kes on terve elu olnud vallaline ja see on nagu mõttekoht. 

.

Siin on vist ka teatud lühis, et seksuaalsuse väljendamine ilmtingimata peaks justkui kaasama teist inimest tingimata, aga ei pea. Seksmänguasjad, eneserahuldamine jne,  igasuguseid võimalusi on. On aseksuaalseid inimesi, kes teevad seda ja on aseksuaalseid inimesi, kes ei tee seda ka. Et siin on ka ilmselt ju väga-väga erinevad variandid?

Jaa, absoluutselt. Näiteks on olemas täiesti aseksuaalsed inimesed, kes seksi tegevusena võib-olla isegi naudivad, kuid seda ilma seksuaalse erutuseta teise inimese suhtes. Selle kohta inglise keeles hea ütlemine „it’s about attraction, not action“. 

Et kui sul külgetõmmet tegelikult ei ole, aga see on lihtsalt tegevus pingete maandamiseks või lihtsalt nagu su libiido väljendus. Ka aseksuaalsetel inimestel võib olla kõrge libiido. Mul võib olla füsioloogiline vajadus, aga mul ei ole tõmmet kellelegi suhtes. 

.

Et see on erisuste paljusus erisuste sees ja mitmekesisus mitmekesisuse sees?  Noored näiteks ütlevad koolitustel, et mis vahet neil siltidel on ja  miks neid laduda. Ma ise olen ka jõudnud selleni, et ei olegi minu asi laduda, aga kui inimene ise tunneb, et tal on vaja seda silti, tal on vaja kogukonda või on vaja ennast mõista,  ennast kuidagi defineerida või anda nimetuse sellele, mida me tunneme või kuidas me oleme, siis on minu asi seda aktsepteerida ja austada. Kuidas sina seda näed?

See silt ei olegi enamasti soovist eristuda, vaid et kellegagi samastuda. Sellega on seotud ka eneseleidmine. Nagu ma ise märkasin enda erinevust teistest inimestest teismelisena, kui mu sõbrad ja eakaaslased hakkasid avastama oma seksuaalsust, aga mina ei tahtnud eriti olla seksuaalselt aktiivne. Kuigi mul tegelikult oli oma poiss-sõber tol ajal, aga nüüd tagasi vaadates siis just romantilise orientatsiooni punktist pole ma päris kindel, kas ta mulle üldse romantilises mõttes meeldis. Aga suhted olid miski, mis on normaalne ja oli surve teha asju, mis on normaalsed. Ehk siis, kui noormees pöörab sulle tähelepanu ja ta pole just eemaletõukav, siis sellega justkui minnakse kaasa. Ma ise ei kahetse seda kogemust, aga ju mul oli madal enesehinnang ja ikkagi puudus julgus sellele survele vastu hakata.Ja kahjuks on see hästi tavaline aseksuaalsete inimeste elus. Nad panevad ennast justkui ise noorena olukordadesse, kus päris lõpuni olla ei tahaks ja tehakse asju, mida arvatakse, et peab tegema. Ka mina ise teadsin teismelisena ainult kolme varianti: hetero, homo või bi. Ma teadsin, et ma ei saa olla lesbi või bi, sest mul puudus tõmme tüdrukute suhtes. Järelikult ma olen siis hetero?   Tundus loogiline. Praktikas see siiski hästi ei sobinud mulle, aga muud varianti ei olnud minu jaoks toona. Siin ongi see koht, kus nähtavus on kõige kriitilisem, sest hästi paljud aseksuaalsed inimesed ei teadnud nooremana, et aseksuaalsus on olemas ja normaalne. Arvati, et neil on midagi viga ja tunti end halvasti ja sunniti ennast. Alles hilisemas elus leiti infot aseksuaalsuse kohta kas artiklitest või mujalt ja tunti ennast selles kogemuses ära, et kus see termin terve mu elu olnud on. See on toonud lõpuks kergenduse, et nii ongi täiesti okei olla ja maailma kogeda. Ja maailmas on olemas terve kogukond omasuguseid inimesi, kes seda kogemust täielikult mõistavad ja meil kõigil ongi parem olla, kui me nii vara kui võimalik ennast tundma ja mõistma õpime. Et me teame, mida me tahame või siis üldse ei taha ja ei sunni end tegema loomuvastaseid asju, elama loomuvastaseid elusid. Seega veelkord – see ei ole lihtsalt huvitav sildivalik. Ei, siin taga on päris kurvad kogemused inimestel, kes kellel ei olnud teadmisi nooremana. 

.

Kuidas on popkultuuris ja meedias konkreetsete suhtevormide või tõmmete-tunnete normaliseerimisega? Kuidas see mõjutab?

Palju on seda küll, et sa lähed vaatama mingisugust ulmefilmi ja seal on täiesti seosetu romantiline koht sees. Hästi palju on ka kontekstiväliseid seksistseene. Nagu ühtki filmi ei saa teha ilma romantilise plotita. Kas tõesti see film teistmoodi ei ole vaadatav?

Ja veel, see on võib-olla natukene halb kriitika, aga hästi palju ka Eestis abieluvõrdsuse teemal rääkides kasutatakse loosungeid, mis ütlevad, et me kõik tahame armastust, keskendudes romantilistele tunnetele. Armumisele. Ma saan aru, aga see ka natukene jällegi kustutab. Kas me KÕIK ikka tahame? Kuigi ma olen loomulikult suur abieluvõrdsuse pooldaja ise ka.  Siin ma aga pigistan suurema hüve tõttu silma kinni. Lihtsalt võiks mõelda, et kas me ikka kõik tahame?

.

Kas kogukonnas on juttu olnud ka sellest nn armastusesurvest? Kui palju aseksuaalseid ja aromantilisi inimesi üldse võib olla meie queer-kogukonnas?

Ma ei tunne, et ma väga selles osaleks, sest Eestis on minu arust suur rõhk teatud üritustel käimistel ja podcastide kuulamisel, mitte niivõrd põhimõttel, et sa oled „normist erinev“. LGBT ühing kaasab, aga meid on samas nii vähe. Ja see, miks meid on nii vähe, on jälle nähtavuse teema ka  –  sest inimesed võib-olla ei saa aru, et nad on aseksuaalsed, sest see mõiste on nii tundmatu.  Kaasamise enesega seega ei ole probleeme, nähtavusega on. Velopridel oli näiteks lipp olemas ja nagu oleks ju hästi, aga kui palju aseksuaalseid inimesi ma ise tean? Ikka üsna vähe. 

.

Mis on ignorantseimad asjad, mida alloseksuaalsed inimesed ütlevad või teevad? Kus peab silmad lahti tegema ja rohkem ennast jälgima?

No ongi igasugune stereotüüpides mõtlemine ja eeldamine. See ongi kõige lihtsam vastus ja täpselt see peamine  viis, kuidas kellelegi identiteet ära kustutada. Et lihtsalt eeldad, et ta on selline selline ja tahab või ei taha selliseid selliseid asju samas, kui sa ei ole küsinud ega huvi tundnud.

.

Kas võiksid mõned stereotüüpide näited tuua, mida inimesed ütlevad või teevad?

Seesama näiteks, et kõik tahavad ju armastus ja kõik tahavad seksi, need on ikkagi väga-väga levinud.

Maslow hierarhia on miski, mida kedratakse söögi alla ja söögi peale. Mina aga ei saa aru, miks üldse seks seal alumisel astmel on?  Mitte keegi ei sure seksita ära. Miks see on baasvajadus? Sorry, Maslow, aga ma ei nõustu su teooriaga.

.

Kes veel nõme on peale Maslow?

Kõik, kes tema lähenemist edasi kultiveerivad.

.

Kui sa homme võtad oma velo (Helina on veloentusiast) ja lähed oma igapäevast elu-olu elama, milline ühiskond sind aseksuaalse ja aromantilisuse spektril oleva inimesena õnnelikumaks teeks? 

Ühiskond, kus minuga päriselt arvestatakse ja loobutakse mind survestavatest stereotüüpidest, mida ma vihkan. See on see hästi lihtne vastus. Sest tõsi see on, nähtavus on ikkagi vähene ja inimesed kogu aeg unustavad ära mitmekesisuse. Ka need, kes vähe wokemad on, unustavad või ei taipa. Midagi keerulisemat ei oskagi vastata sellele.

 Mul ei ole endal probleeme oma orientatsiooniga. Jah,  ma ei ole olnud sellega rahul, aga seda seepärast, et ülejäänud ühiskond surub mind olema keegi teine. Mul on aga probleem survega, mitte enda identiteediga. Mul ei ole sisimas tegelikult probleemi sellega, et ma olen nagu ma olen.

.

Kas sa seda mäletad, millal sa endale selle identiteedi nii-öelda nimeliselt leidsid?

Ma pakun, et kui ma olin 25. Ma arvan, et siis  ma juba kasutasin enda kohta väljendit „demiseksuaalne“ ja isegi osalesin natukene aktivismis. Kusagil keskkonnas  internetis oli tol hetkel aseksuaalsete maailmakaart, kuhu sai märkida,  kus sa elad ja  mina märkisin ennast Eestisse. Ma olin ainuke eestlane seal kaardi peal. Ja üks Rootsi aseksuaalsuse aktivist võttis minuga ühendust. Ta teeb erinevaid filmiprojekte. Nii et minu nägu on isegi kuskil festivalidel kinolinal olnud. Samas projektis osales ka Yasmin Benoit, kes on üks suurimaid aseksuaalsuse aktiviste. Ehk siis viis aastat tagasi ma juba kindlasti kasutasin seda määratlust enda kohta ka sõnaliselt. 

.

Kui sa võrdled seda, mis toimus 10 aastat tagasi või viis aastat tagasi, kas mingisugust teadlikkuse nihet või natukene suuremat nähtavust on märgata?

Kindlasti on. Ei saa öelda, et mingit arengut üldse toimunud ei oleks. Mina ise olen kärsitu inimene ja tahaks kogu aeg, et oleks veel rohkem. Aga kindlasti on, ma olen selle aja jooksul ikkagi tutvunud  aseksuaalsete inimestega, ma mõtlen just Eestis, mis on väga oluline alati juurde lisada.

Loodan, et kunagi saame päris oma kogukonna käima, kui rohkem üksteist leiame ja julgust kogume. Olen tähele pannud, et inimesed, kes identifitseerivad ennast aseksuaalsetena või on sellel spektril, on juba tihti mingit muud moodi kväärid. Ehk tuleneb see sellest, et nö normatiivsed inimesed ei jõua selle identiteedi, aga kväärid, kes on niikuinii juba pidanud ennast risti-põiki läbi analüüsima, et endast aru saada, on rohkem valmis ka selle sildi omaks võtma. Et ma olen niikuinii juba friik, olen valmis vastu võtma ka aseksuaalse sildi.  

.

Mulle tundub, et kui inimesed homo- või bi- või panseksuaalsete inimeste puhul  oskavad veel kuidagi suhestuda, et okei, ma ei mõista seda erinevust, kelle suhtes keegi külgetõmmet tunneb, aga tal vähemalt ON see ja seda ma mõistan, siis miks aseksuaalsus tundub täiesti mõistetamatu või arusaamatu, on see dimensioon,  kuidas kellelgi üldse siis külgetõmmet ei ole. Kuidas sulle tundub?

Ma arvan küll, et see mõte läheb täiesti õiges suunas. Et mis mõttes sul ei ole külgetõmmet, sellega peaks ehk arst tegelema või seda saab ravida. Samas on ka hoiakuid, et lesbid ei ole head seksi mehega kogenud. Seega igasuguseid ignorantseid ja üleolevaid hoiakuid ja suhtumisi on.  Ma ise aga hoian end nendest kommentaaridest eemale. 

.

Erinevad uuringud näitavad selgelt, et LGBT+ kogukonda kuuluvate inimeste vaimne tervis võib olla hapram, mida kasutatakse tihti ka väärargumendina kastistajate poolt. Et vaadake, inimestel olekski vaja end „sirgeks“ mõelda, oleks ka vaimne tervis parem. Või et queer olla mõjubki vaimsele tervisele halvasti. Samas ei mõju vaimsele tervisele mitte identiteet ja erinevus ise, vaid väline reaktsioon ja surve sellele, ühiskonna sallimatus. Kas ka seda teemat jagatakse kogukonnas? Kuidas see mõjub vaimsele tervisele?

Hästi see loomulikult ei mõju. Nagu ma ütlesin, osade uuringute järgi on aseksuaalsed oma eluga kõige vähem rahul LGBT+ kogukonnas.  Need probleemid, mis on homoseksuaalsetel inimestel ja ülejäänud identiteetidega inimestel kogukonnas, on kohati väga erinevad. Aga rahulolematus on siiski ühine joon. Mul on siin omad spekulatsioonid, miks see nii võib olla ja see ongi see, et identiteet on väga varjatud. Ka kogu suures kogukonnas.  Inimesed tunnevad ennast väga isoleerituna ja üksi.

.

Kui sa mõtled oma kooliajale ja näiteks inimeseõpetuse tundidele, mida peaks üks õpetaja või ka täiskasvanute seksuaalkoolitaja vältima? Et mitte teha haiget, mitte muuta veel rohkem nähtamatuks aseksuaalseid ja aromantilisi inimesi. Tee see puust ja punaseks palun. 

Jõuan ikka korduvalt selle juurde tagasi, et õpetadagi nii, et on okei mitte tahta ja mitte kogeda neid asju. Et teoorias kõneleme sellest, kuidas end avastada ja kuidas turvaliselt luua seksuaalsuhteid,  elada seksuaalelu, aga et see on täiesti okei, kui te ei taha kellegagi eksperimenteerida või ei koge niisuguseid või naasuguseid tundeid. Et romantilised tunded ei taba iga teismelist ja iha teise inimese järele ei ole mitte igaühele omane. Et muude inimeste seas ka õpetajad, koolitajad, arstid, nõustajad, sõnavõtjad  jälgiksid oma sõnu, oma hoiakuid ja keelekasutust. See ei tähenda, et seksuaalsest külgetõmbest rääkimist peab vältima või hiilima selle ümber, aga teisi inimesi harivad inimesed peavad ka ennast harima. See loeb ja toetab nii palju ja muudab nähtavaks nähtamatud inimesed.