Mis oleks, kui… suudleks hoopis?

Tead seda tunnet? On neljapäeva õhtu, õhtusöök just söödud, mõnusalt sossu on olla, lapsed ehk isegi magama pandud. Võib-olla pesete partneriga parajasti nõusid. Üks peseb, teine kuivatab, hea sünergia. Ja siis see juhtub. Puudutus. Üks nii muuseas jagatud puudutus. Suudlus, mis maandub kaelale. Sujuvalt juuste kõrva taha lükkamine. Käsi alaseljal või hoopis tagumikul noh umbes nii „upsss, kuidas see küll siia sattus?“ stiilis. Ja ooppaa, peast jookseb läbi mõte „okeiii, ta tahab kindlalt seksida ja no ma ei ole kindel, kas täna fiilin“.

Jep. Tere tulemast reaktiivse iha klubisse — koht, kus võimaliku seksikutse peale ei teki kohe kehas metsikuid iha laineid, ilutulestikku ega mingit „jah, palun, kohe-kohe!“ reaktsiooni. Tihtipeale tekib hoopis mõte: “Uhh, kas peab jälle? Äkki peaks mingi vabanduse tooma hoopis, sest no alles üleeile ju seksisime ka ja üleüldse ei viitsi/taha/jaksa.“ Keha lihtsalt ei ole valmis ja mõtteis tekib väikest viisi paanika.

Kui see „no võib-olla äkki siiski ju peaks“ mõte juba pähe tuleb, pole ime, et iha pakib oma seitse asja, võtab oma väikese kotikese kaenlasse ja kõnnib ruumist otsejoones välja. Samas — ka järjekordne „ei“ pole alati see sobiv lahendus. Tekib olukord, kus mõlemad on nagu mingi pisut kentsaka tantsu keskel. Tema tahab lähedust, sina tahad lähedust, aga võib-olla teie vajadused on parasjagu veidi erinevad. Ja samas mõlemad tahavad, et õhkkond ei muutuks pingeliseks.

See on hetk, kus me inimestena vahel kipume mõtlema super must-valgelt, nagu oleks iga intiimsusehetk mingi seks-maraton, milleks peab kohe stardipukki hüppama. Tähelepanu…valmis olla… läks??

Aga… kas peab?

Punktist A punkti B jääb tegelikult ju terve universumi jagu väikseid, armsaid, mõnusaid võimalusi intiimsuseks.

Et mis oleks, kui… suudleks hoopis? Lihtsalt suudleks. Naudiks seda. Lihtsalt oleks natuke selles „mmmhhh no nii mõnnna on“ tundes.

Suudlemine võib olla mega alahinnatud, kuigi see on üks kõige lihtsamaid, soojemaid, sensuaalsemaid asju üldse. Ja noh, olgem ausad — millal viimati oli suudlus lihtsalt suudlus? Ilma ootusega, et see peab kuhugi edasi minema? Nagu vana hea teismeea suudlemissessioon, kus ainus mõte, mis kuskil mõlkus oli: “Ohmygoooddd me suudlemegi, vau-vau-viuvau”. Sellega ei kaasnenud kohustusi enamaks. Oli vaid see hetk, see suudlus ja mõnusalt vibravad liblikad kõhus.

Seega, kui nüüd võtta hetk. Üks väike paus, mõistmaks, et kui see seksisurvel tekkiv „ta  kindlasti tahab midagi enamat“ või „uuh peab jälle seksima“ asendada hoopis mõttega: “vaatab, mis saab”, siis kõik muutub nii palju kergemaks.

Kui suudlus läheb edasi puudutusteks ja puudutused kulmineerivad magusa kirevahetusega – no kuule, mega! Fantastiline!

Aga kui suudlus jääb lihtsalt suudluseks… siis on ju ka super. Te jagasite intiimsust, olite ühenduses, kohal ja mis kõige tähtsam – nautisite. Väärt moment. Täiega mõnna ju.

Intiimsus ei pea alati tähendama seksi. Ausalt. On ju hulganisti muid tegevusi, mis võivad olla sama soojad, sama lähedased, sama sügavad. Kaisutamine. Kallistamine. Puudutamine. Massaaž. Nunnud musisõjad. You name it!

Kui annad endale loa avastada, mis kõik veel võimalik on, ilma surveta, et midagi  peab tegema, muutub intiimsus jälle turvaliseks, vabadust pakkuvaks ja mõnusaks.
Ja mõnikord… mõnikord algab kõige kirglikum õhtu just ühest tavalisest, süütust, aeglasest suudlusest.

Nii et järgmine kord, kui tekib see „uuh, kas nüüd peaks seksima“ dilemma…

Mis oleks, kui küsiksid endalt lihtsalt:

Mis oleks, kui suudleks hoopis?

NB! Tegemist on soovitusega. Enne katsetamist palun konsulteerige partneriga.