IHA: kirest ekstreemsusteni

Autor: Triin Tasuja

“Who are you?
Are you in touch with all of your darkest fantasies?
Have you created a life for yourself where you can experience them?
I have. I am fucking crazy.
But I am free.”

― Lana Del Rey

Alustaksin teemat konkreetse fenomeni kirjeldamisega, mis näib küll toetuvat ehk esmajoones heteronormatiivsele suhtevormile, kuid võib sisuliselt olla ka teistsuguste sättumustega seksuaalsuhete valem. Kuna olen ise demiseksuaalne hetero, kuigi panromantiline (orientatsioonide kohta võib lähemalt lugeda näiteks siit), siis ei saagi ma kirest rääkida teistsugusest lähtepunktist, sest ammugi ei saaks ma tõeliselt kirjeldada midagi, mida ma pole kogenud. Kes veel pole fuckboy terminiga kokku puutunud, siis kirjeldaksin seda karakterilist fenomeni nii: fuckboy on keegi, kellega suheldes on vastastikune domineeriv tunne füüsiline iha, mille tulemusel saab seksist teineteisega suhtlemise viis. Fuckboy ei ole boyfriend, aga samas pole ta ka sõber (kuigi te võite vabalt üksteisele seda loba ajada, ise seda võib-olla ka naiivselt uskudes, aga tegelikult ei ole teist kumbki huvitatud üksteise õlal nutmisest). Eluterve fuckboy suhe, kokku lepitud mängureeglite raames, võib olla vabastav kogemus, kui inimene pole kinnisideedes romantilisest suhtest ega suhtesõltlane. Selline suhtevorm eeldab seksuaalse ja romantilise sfääri lahutamise võimekust. Kehakeemilise sobivuse poolest võib see olla võti oma metsikuma poole avastamiseks.

Kire kogemise küsimus on selles, kuidas puudutada endas seda, mis on metsik, et leida endas looduslik ja loomalik alge, mida ei saa mõistusega kontrollida, aga ainult tunda. Sellisel juhul on vastastikune hea keemia väga soodustav tegur, sest eks ole jagatud rõõm ikka suurem. Iha iseenesest on umbisikuline nagu looduse stiihia, see on meie sees ootel (või maha surutud, ümberpööratud, kustunud vms) ning see on seotud elus olemise tundega. Kirg aga on tugev tunne millegi või kellegi suhtes, selles peitub juba mingi suhestumine välisega. Aga ärgem muidugi unustagem, et tegu on üsnagi meeleliste kategooriatega ning inimese meeled võivad olla petlikud – just sellesama tõttu, et need ei allu mõistusele. Ent on palju võimalusi, kuidas olla intelligentne nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt endale ja teistele viga tegemata. 

Iha avastamine saab muidugi eelkõige alata iseenda tundma õppimisest. Inimese eneseavastamine on paratamatult seotud eksimisega. Leian, et üks suurimaid ja olulisemaid õppetunde, mida ühel tüdrukust naiseks (ent miks mitte ka poisist meheks) kujuneval inimesel on vaja läbi kogeda, on romantilise suhte ja seksi vahel vahet tegemine. See pole üldse lihtne, arvestades seda, et naissoole on pandud elu jooksul kaasa bioloogiliselt ja kultuuriliselt teatavad raamid ja sellest tulenevad ootused meessoole, mille mitte täitumisel pettutakse meestes ja/või iseendas. Lisaks ripub me kõigi teadvuses ka kujutlus paarisuhtest nii, nagu me seda oma üleskasvamise juures nägime. Armastus on küll märksa pikem teema, aga nii palju tuleb siin ära öelda, et armastus pole võim (vastupidi, see on vabadus), aga iha võib küll võimuga seotud olla. (Kuna iha on armastuse üks sisulisi komponente väga, väga paljude teiste komponentide seas, siis ihast rääkidest kasutan ma armastust katusmõistena.) On teadlikud ja teadvustamatud võimumängud, sõltuvus- ja lohutussuhted ning emotsionaalne manipuleerimine – kui välja tuua vaid mõned tegurid armastuse mitmekihilisel ja -dimensionaalsel maastikul. Me kõik mängime mingeid mänge, tuleb vaid aru saada, mis tasandil ja milliste külgedega me end sotsiaalse teatri eri vaatustes väljendame.
Arhetüübile dark feminine vastab dark masculine ehk väga lihtsustatult saab neid popkultuuris nimetada vastavalt femme fatal ja bad boy. Miks on saatuslik naine ja pätt erutavad? Sest neis on midagi müstilist, mis on keelatud, kättesaamatu, arusaamatu ja muidugi ka kurb (luues ahelreaktsiooni ka emainstinktiga!), midagi ängistavat ja painavat, mis on elus olemise paratamatusega otseselt seotud – me kõik oleme selleni jõudnud, kui vähegi elu üle päriselt mõtelnud oleme. Puudutades meis korraga mitmeid emotsionaalseid tasandeid, suudavad need tüpaažid nihutada inimeses midagi ürgset, millest me isegi aru ei pruugi saada. Muidugi on iha süttimisel seos meie primitiivse osaga, mistõttu võib siin ka laiemas plaanis näha seoseid ahistamisskandaalide ja seksuaalse objektistamisega, sest me oleme liigina ikka veel säilitanud endas selle “kepi-ja-tapa” osa ajust. Keegi ei vaevuks veepudelit müüma ilusa tüdrukuga, kui sel mingit alateadlikku efekti poleks. Äärmuslik feminism loob sellest debati, ja nii lähevad jällegi mees– ja naisenergiad lootusetult segamini ning teema kaob teineteist täitvast ihast lootusetult kaugele ning tasakaal on pigem lõhestatud ja polariseerituse kaudu on tegu pigem armastamise vastandiga. 

Teisalt pole iha midagi, mida oleks võimalik filmide või raamatute, kust me neid arhetüüpe näinud oleme, järgi kopeerida võimalik. Samamoodi nagu romantika ei tähenda automaatselt seda, et kõigile meeldivad roosid, šampus ja restoranis kohtingutel käimine, ei ole ihaldusväärne seksikus alati ka naine, kes on emalikest tunnetest vabastatud meesteõgard või nümfomaanist karjäärinaine. Kultuur toodab kujutelmu, mida meedia tarbijad võivad liigselt tõsiselt võtta, kui ollakse harjunud rohkem sisemise maailma asemel välist vaatlema. Sinu enda naudingu vabastaja saad olla ainult sina ise, kui sa tead, kes sa oled ja mida sa tahad; kui oled piisavalt julge, et otsida ja eksida. Valmis vastuseid ja täiuslikke suhteid või inimesi ei ole tegelikult olemas, küsimus on ainult distantsis, mille pinnalt oma kogemusi vaadelda. 

Täieliku seksuaalse sobivuse kogemine kellegagi koos saab alguse iseenda avastamisest. Naise seksuaalsus saab alguse tüdruku kogemustest ka juhul, kui ta väliselt juba justkui oleks naine, eriti, kui see tähendab meie jaoks mingit individuaalset “valmis saamist”. Bioloogiline küpsus ei tähenda seksuaalse arengu algus- ega lõppfaasi, see on samaväärne osa inimese kõigist arenguprotsessidest ning ma isiklikult leian, et seda võiks võrrelda näiteks juustega: need kasvavad ja langevad meie tahtest sõltumata. Vahel on lahe soengut muuta või üldsegi parukat kanda. Väikese tüdruku soengu ja ka paljude teiste asjade eest hoolitsevad (või mitte) aga vanemad inimesed. Õigupoolest määravad nad kogu tema esimeste kogemuste ja seoste loomise alused – samamoodi, tahtlikult või tahtmatult. 

Meie erootilise fooni määravad samuti juba lapsepõlves kogetud füüsilised (ja muidugi ka vaimsed ja emotsionaalsed) sensatsioonid, niisamuti kui meie arusaam turvatundest saab suures osas paika pandud esimeste eluaastate jooksul, mida on uuritud kiindumusteooria raames. Pole mõtet välistada, et sul võib olla kink, mis ei saa avalduda, kuna annad seksuaalsusele juba enne hinnangu, kui see väljendub. Allasurutud või unustatud mälestused esimestest elukogemustest, mitte ainult seksuaalses plaanis, vaid ka puudutuste, pilkude, pealtnägemiste või -kuulmiste jms kaudu ladestuvad samuti meie keha sisse infona, millel on mõju selle üle, kuidas me täiskasvanutena maailma näeme. Seega on omakorda psühholoogiliselt ja/või bioloogiliselt seletatavad põhjused, miks me oleme oma iha tundmises just seal faasis, kus oleme. Igal juhul on oluline endaga leppida, oma kehaga rahu teha ja hoida fookus enda sees toimuvale. 

Seksuaalse vabaduse tundmiseks ja piirangute vabastamiseks tuleks endalt küsida, kas minu erutuse kogemine riivab kedagi teist peale minu? Kas minu iha on ohutu lõbu või erutab mind mingitlaadi terrorism? Kõigile fantaasiatele on mingi lahendus, sest seks on elu kunstitöö. 

Piiripealseid juhtumeid on küllaga, kuna emotsionaalne manipuleerimine võib iseenesest olla iha tekitav ka manipuleerija enese teadmata. Lubatu ja lubamatu piiril tantsimine on kire paradoksi sisse kirjutatud ja just seetõttu tuleb iseendale luua konkreetsed piirid – või kui neid ei ole, siis lasta kogemustel endaga juhtuda, et saada aru, mida miski sinu enda jaoks tähendab. Kui sa tead, mis sind pöördesse ajab või kindlasti ei aja, siis on seda ju ka ilmselgelt lihtsam kellegagi jagada. Kõige suurem risk on võtta kokku julgus, et oma fantaasiaid väljendada, et leida keegi, kellega neid kogeda. Ka keeldumine, nii partneri poolt kui ise selle väljendamine, on märk austusest enda ja teise vastu. Keegi ei peaks seksima kellegagi validatsiooni saamiseks või millegi või kellegi “välja teenimiseks”. Naine on iseendale kaa piisav armastuse allikas ja oma enesearmastuse kellegagi jagamine on privileeg. Ja see ei tähenda sugugi, et ei võiks iga inimesega magada, kellega isu on – muidugi võib, kui see on vastastikune vaba valik. Mida rohkem katarsist, seda õnnelikumad inimesed!

Kuna armastus on iga inimesega erinev, on oluline järgida partneri valikul intuitsiooni ning mitte end mõistusega veenda. Füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tasandi sobivused on iga inimesega erinevad. Ka kogejas on need erinevad otsustajad, ent iha on mõistuse ja südame väline – ja seda on võimalik täiesti eraldiseisvalt vaadelda. Algupäraselt on see seotud paljunemistungiga, aga kuna me ei pea enam paljunema (võime, aga kohustust pole), vaid saame avastada, siis tulebki meil liigina seda tungi uue külje alt vaadelda. Metsik kirg on sama intensiivne kogemus kui vägivald, aga nii nagu võitluskunste ei õpita selleks, et minna tapma, pole ka seksi eesmärk lihtsalt paljuneda. Silmas pidades oma eneseväärikust, saab toimuda enesestloobuv ihakogemus, mis eeldab valikuid selles mida, kuidas ja kellega sa kogeda tahad. Seksuaalne nauding on vabadus väljendada seda, kes sa oma ürgses loomalikkuses oled.