Jõulud ei juhtu, neid tehakse

Detsembrikuus hiilib minusse alati mingi helguse tunne. Vahel varem, teinekord alles vahetult enne jõule. Olenemata sellest, kas maa on must või valge. Samas selle helguse kõrval on üha enam ka üldise ebaõigluse tunne. Sest keegi peab selle jõuluhelguse looma ja jõuluime jälle ära tegema.
Olen mõelnud, mida see helgus minu jaoks tähendab. Või mis seda loob. Sest ma ei ole ei kristlane ega jõuluvanalane. Ja olen jõudnud äratundmiseni, et helgus ja härdus tuleb ilmselt sellest, et kord aastas on inimeste headus etteennustatav(am). Ja mu närvivõrgustikukene vajab seda. Väga. Kord aastas on tõesti tunne, et me suudame hoolida kollektiivsest meist peaaegu sama palju kui iseendast. Et on lubatud olla pehmem. Lahkem. Aeglasem. Seda viimast muidugi siis, kui sa just pole see inimandja, kes jõuluimesid tegema peab.

Ja justnimelt t e g e m a, sest jõuluime ei juhtu ise. Nagu ilm ja nagu lumi, kui ta millalgi maha tuleb. Jõulumaagia ei ole miski, mis saabub sõltumata sellest, kas keegi jaksab või mitte. Selle teevad (enamasti) naised oma tööga. Naised, kes mõtlevad, mäletavad, loovad, hangivad, muretsevad. Pühad ei juhtu, neid tehakse.

Ma ei ole enam ammu nõus mängima mängu, et kogu see rõõm ja helgus tekib mingi müstilise entiteedi toel. Ütlengi ausalt, et see on mu enda ja teiste inimeste töö. Muuhulgas emotsionaalne töö. Ja üldse, kas pole kentsakas, et pühadel, mille kogemuse loovad (suuresti) naised, saavad au ja tähelepanu peamiselt kaks meest. Jeesus ja jõuluvana. Üks sündis (isegi mitte päris praeguste jõulude ajal), teine aga tuleb. Kui sa oled “hea” olnud, mis, kusjuures erineb päris palju Püha NIkolause algsest legendist. Üks toob lootuse, teine kingid. Ja samal ajal loovad kogemuse kellegi planeerimine, mäletamine, pingete silumine, tunnete hoidmine, logistika, hool. Naiste hool. Jõulud keerlevad kahe mehe ümber ja püsivad koos tänu naiste tööle.

Ja just siin läheb see teema minu jaoks alati isiklikuks. Mitte minu kui indiviidi jaoks – me jagame partneriga jõuluaskeldusi jõudumööda võrdselt – vaid minu kui naistega solidaarsust tundva naise jaoks. Mulle tegelikult väga meeldib jõuludeks valmistuda. Mulle meeldib menüüd planeerida, sättida, mõelda, kokata, kingitusi nuputada. Aga minus on meeldimiseks ruumi seepärast, et meie kodus ei ole koormus ühe inimese õlgadel ja seepärast, et ma olen aastate jooksul loobunud paljust sellisest, mis kunagi tundus jõulude osa, aga oli tegelikult pigem surve. Lõputust risti-rästi sõitmisest ja siia-sinna jõudmisest, kõigi jaoks olemas olemisest. Ma ei ütle, et selline jõulutempo oleks kõigile halb või vale. Mõnele see päriselt sobib ja mõnda see laeb. Rõõm ja koormus ei ole aga universaalsed ja see, mis ühele on helgus, võib teisele olla väsimus.

Aga mitte sellest ei mõtle ma sel aastal enim. Mõtlen hoopis jõulude laiemale tähendusele. Tähendusele, mille üle inimesed võikski tibake rohkem mõelda. Ka selle peale, et me loome neid tähendusi igaüks mingil moel ise.

No näiteks – meie peres teavad lapsed ammu, et kingitusi ostavad vanemad ja vanavanemad ja … Noore täiskasvanu ja kahe teismelise kõrval teab seda ka koolieelik. Kui vanemad lapsed on mingilgi moel päkapikupettuses elanud, siis noorimaga otsustasime abikaasaga kohe alguses, et me seda janti sellisel kujul tegema ei hakka. Osalt ka seepärast, et mu vanemad lapsed olid kunagi sügavalt haavunud, kui nad lõpuks said pärast pikemat pinnimist vastuse, et jah, v a n e m a d panevad sussi sisse üllatusi. Ja kui hommikul üllatust polnud ja siis see äkki ilmus, oli asi selles, et kogu saginas oli suss lihtsalt ununenud. Või varutud üllatused peidikust ootamatult otsa saanud. “Aga miks sa valetasid?” küsis mu seitsmene pojanupsu, silmad niisked. Ta oli päriselt haavunud. Ja ma mäletan väga selgelt, kuidas mind ajas tol hetkel segadusse, et mis talle rohkem haiget tegi. Kas see, et ma olin valetanud, ehkki ise õpetasin ausust. Või see, et ma loobusin valetamast ja ta oleks tahtnud siiski maagia olemasolule kinnitust. Sellele vaatamata jätkus mäng ka tema kuus aastat noorema õega. Kuniks siis jõudis järg pere pesamuna kätte. 

Huvitaval kombel pole tal olnud mingit probleemi vähese jõulumaagiaga. Rohkem on probleeme teistel täiskasvanutel lähemas ja laiemas ringis. Ka ühiskonnas. Selleni välja, et me rikume oma (ja teiste) laste lapsepõlve ära, sest “igal lapsel on õigus jõuluimele!”. Tundub aga, et lastel ei ole vaja, et maagia oleks isikustatud. Nad kogevad elevust ja ootust ka teadmisest, et see on kokkulepitud mäng. Ja seda erilist tunnet loob helgus, hoolimine, ootus. Võib-olla ka väike salapära? Või uudishimu? Mida toidab meie peres ehk vestlus ka sellest, et me isaga ei saa ju p ä r i s kindlalt väita, et jõuluvana või päkapikke olemas ei ole. Meie lihtsalt pole neid jutustatud kujul näinud. Me pole veendunud. Ja ilma veendumuseta ei saa me ka uskuda. Selles pole kübekestki küünilisust, vaid pigem … teadlik mitteveendumus. Aus mitteteadmine. Nagu agnostikud või nii. 

Mu lapsed on sageli ka tunnistajateks ja osalisteks inimeseks olemist ja ühiskonda puudutavates vestlustes. Detsembris vestleme me heategevusest tavapärasest rohkem. Ka sellest, kuidas puudustkannatavaid lapsi seekord jõulukinkidega toetada. Ja meie lastel on olnud ka väga loogilisi küsimusi selle kohta, miks on vaja osadele lastele jõulukinke aidata osta, kui jõuluvana peaks neid ju tooma kõikidele lastele. Noh, vaata … kõikidele ei too. See on koht, kus muinasjutt ja päriselu hakkavad vaikselt omavahel kokku puutudes krigisema. Sest selles päriselus ei jäta jõuluvana kingita mitte “halbu” lapsi. Halbu lapsi polegi olemas, on lapsed, kellel on halb. Ta jätab ilma hoopis lapsed, kelle perel pole kingitusteks raha. See ei ole ju pai käitumise ega tubliduse (võeh, mis sõna) eest. See on pai, sest su vanematel on piisavalt raha.

Jõuluvana kui moraalse raamatupidaja narratiiv teeb mind samuti rahulolematuks. See vaikiv loogika, et käitumine toob tasu ja eksimine karistuse, on kummaliselt sobimatu jõulumaagiaga ja lahkuse pühadega. Ja päkapikud kui jälgiv repressiivorgan, kes piiluvad ja hindavad, kas sa oled väärt rõõmu … väkkkk. See ei ole maagia, vaid tuttmütsiga distsipliin.

Aga tegelikult polegi mu meelest küsimus selles, kas jõuluvana on olemas ja mida siis lastele (ja endale) öelda, vaid selles, kas meis endis on olemas see, mida ta tähistama ja tähendama peaks. Või vähemalt võiks. Eks tähistab ja tähendab ta tänaseks eri inimeste jaoks päris erinevaid asju. Mõnele kiitust. Mõnele pingutuse tasu. Mõnele põhjust olla “hea”. Ta on mitmekihiline sümbol. Ta on inimlik küsimus, nüüdseks punases mantlis. Minu jaoks seisneb jõulumaagia aga palju maisemates asjades kui muinasjutud ja müüdid. Argimaagia, mida kannab helgus ja heldus, sünnib mu jaoks siis, kui keegi märkab, hoiab, astub välja, aga ei jäta välja ja lubab teistel olla.

Tulles tagasi mu pojakese pettumuse juurde – see hetk õpetas mulle usu ja uskumise kohta tegelikult väga palju. Vaatamata mu segadusele. Sest küsimus ei olnudki niivõrd jõuluvanas ega päkapikkudes kui kehastunud tegelastes. Küsimus oli usalduses. Ja küsimus on mu jaoks ka selles, kuidas hoida maagiat nii, et see ei muutuks manipulatsiooniks.

Selle helguse sees, mida me ootame ja otsime ja liiga sageli ka ennastmõistetavaks peame, ei saa unustada samas ka seda, et paljude jaoks ei ole jõulud sooaj tundega püha. Me räägime jõuludest kui perepühadest. “Ilusate perede pühadest.” Aga kõik pole seda nii kogenud. See on aeg, kus paistab eriti valusalt vastu midagi, mida endal pole olnud. Või pole olnud turvalisel kujul või pole olnud piisavalt. Valus aeg neile, kes pole oma peres kogenud sügavat kuuluvust. Keda pole päriselt aktsepteeritud. Kelle jaoks on pühad tähendanud pinget, õigustust, vaikust, tülisid, alkoholipainet või üksildust. Ja nii kogevates inimestes pole midagi valesti. Lihtsalt nende kogemus ja pühade ühiskondlik sümbol ei lähe kokku. Mida kitsam sümbol, seda suurem tõenäosus selleks ka on. 
Tundub, et sageli reageerivad valu valguse kätte toomisele teravamalt just helgete jõulukogemustega inimese. Sest kuidas keegi ütleb, et see aeg on raske? Tõenäoliselt tuleb reaktsioon sellest, et see puudutab väga sügavat usku – usku, et see, mis mind kandis ja kannab, võiks kanda ka teisi. See on inimlik ja soe uskumus, aga sellesse ei sobitu alati teiste kogemused.

Nende nukrate tõdemuste sees võib tekkida küsimus, et aga mida siis teha. Ja mulle tundub, et see “mida” ei ole midagi suurt, mida ära teha, vaid ehk on see midagi, millest loobuda. Ehkki ka loobumine ise võib olla suur. Mitte loobumine jõuludest, vaid nende kohustuslikust näost. Kui see aeg toob rohkem pinget kui härdust, siis see ei ole inimese mõtteviga, vaid kehamälu. Mõne jaoks on jõuludki pigem meeldetuletus puudusest kui pidu ja seda ei ole vaja enda sees kuidagi ära siluda. Vahel piisab sellest, kui teha kohustuslikku püha natuke väiksemaks, natuke vaiksemaks ja mitte nõuda endalt rohkem, kui parasjagu kanda jaksad.

Aga jõulumaagia? Mis sellest siis saab? Ma ei taha usku ja ootust ja igatsust ära võtta ega seda naiivseks pidada.  Ei taha tee- ega taignarulliga jõuludest üle sõita. Vastupidi. Ma tahan hoida seda valgusesse pöördumise püha hellalt, sätendavana, lootusrikkana. Endagi jaoks. Sest need toovad välja meie võime olla head ja hellad. Ka siis, kui me sageli muul ajal justkui ei julge olla. Ja kui sügaval minu enda närvivõrgustikus poleks igatsust usu, lootuse ja (tavaliste) imede järele, mis lapsena kindlamalt olemas olid, ei heldiks ma jõulumultikaid vaadates. Ja mu kurku ei kerkiks pisarad, kui The Snowman’is laps “I’m walking in the aiiir” laulma hakkab. Keha tajub imede igatsust enne, kui loogika kogemust tõlgendada jõuab.

Antropoloogina ei vaata ma jõule ainult ühe loo kaudu. Kellegi lugu on Jeesus, kellegi lugu Püha Nikolaus, kellegi lugu on pööripäev ja valguse tagasitulek ja kellegi lugu on lihtsalt vabad päevad, mis loodetavasti ei satu nädalavahetusele. Jõulud ei sündinud Jeesusega, vaid Jeesus lisati jõuludele, juba ammu enne olemas olnud valguse ja alguse loole. Ja sama on jõuluvanaga, Püha Nikolausiga, kes ei olnudki algselt jõulutegelane, vaid helduse sümbol. Sümbol, kelle lugu põimus jõuludega ajapikku.

Jõulud on oma juurtelt kehalised ja eksistentsiaalsed pühad. Päev hakkab pikenema ja heledam elu tuleb tagasi. Nagu rõõm sellest, et elame veel. Neis on sündi ja algust. Midagi väikest ja haavatavat sünnib keset keerulist maailma. Et hoida ja hoolida. Nad sümboliseerivad kuuluvust ja kooshoidmist ja vähemalt ideed sellest et keegi ei peaks pimedal ajal üksi olema. Ja nad sümboliseerivad heldust. Mõtet, et rõõm ei ole nullsummamäng. Et kui jagad, ei jää sul endal vähemaks.
Ja samal ajal sümboliseerivad jõulud ka ideaali ja tegelikkuse vahelist pinget. Näitavad, millest meil parasjagu puudu on. Võib-olla just seepärast lähevad nad nii väga südamesse. Sest nad tuletavad meelde, millised me tahaksime olla. Millised me igatseme olla.