Kus sa oled, mu mõttehõim?

Mäletad seda stseeni Seksis ja linnas, kus Carrie jookseb pidžaamas ja šampanjaga läbi lume, et minna üksildast Mirandat lohutama? Mina mäletan. Seda ja muid stseene vankumatust ja kriise trotsivatest sõprustest. See pole lihtsalt üks seriaalistseen, vaid kultuuriline mälupilt. Sarnased stseenid on jäänud ilmselt paljudele mällu kui sõpruse suur žest. Sõprus, mida kinnitab läbi seinte (lume) toimuv dramaatiline päästmine. Aga see on … skript. Kui me seksiskriptidest oleme üha teadlikumad, siis sõprusskriptidest räägime me minu meelest häbemata vähe. Ometi mõjutavad need meid ilmselt samavõrra, sest ütlevad, mis on päris ja kandev ja õige ja mis mitte. Ütlevad, kellel meist on elus sõprus(t)ega hästi ja kellel mitte. Sotsiaalmeedias kureeritud suhted annavad siia ka kõvasti pinget juurde. 

Päriselu sõprused ei näe aga sageli sellised välja. Neil on erinev nägu ja erinev tegu, sest neis on erinevad inimesed. Mul on lähedasi sõpru, kes ei torma keset ööd ukse taha. Ja kes ei oota, et mina tormaks (ehkki ma olen täiega vamis). Aga nad ei peagi. Me oleme olemas teistel viisidel. Samas on sõpru, kes tormaks, aga kellega pole enam nii lähedane. Mõnega seob mind pikk ajalugu ja paksud albumitäied mälestusi (millest mõnegi tahaks tegelikult põlema panna), mõnega hoopis hilisem juhuslik kohtumine, millest on saanud midagi kandvamat. Mõnikord on just ajalugu see, mis annab kindlust, ja mõnikord on ajalugu see, mis jätab vähem ruumi muutumiseks. Sest “sa olid ju kunagi teistsugune”. Ühte mõõdupuud siin pole.

Teismelise ja noore täiskasvanuna said mu sõprused enamasti alguse sellest, et olime samas kohas ja jagasime samu kannatusi ja rõõme. Sama kool, sama hobi, sama töökoht. See oli kuidagi loomulik ja sellest piisas. Keskeas olen aga märganud, et minus on kasvanud hoopis teistsugune igatsus. Mitte parema ega targema, vaid t e i s t s u g u s e sideme järele. Mõttehõimu järele. Küpsemisega tekkinud teatava … intellektuaalse üksilduse leevenduse järele. Ja intellektuaalse üksilduse all ei pea ma silmas mitte mingit eruditsiooni võidujooksu, vaid tunnet, et uudishimulikul mõtlemisel pole mõnedes kooslustes piisavalt ruumi. Et laused jäävad pooleli, sest teistel pole huvi või jaksu edasi küsida. Sest selliselt mõtlev sina ei ole enam nagu … vana hea sina oma rolli ja ajalooga. Sest su identiteet on veits muutunud. 

Mõttehõim sünnib sellest, et väärtused ja uudishimu ja mõtted resoneerivad. Et ma ei pea oma mõtteid kuidagi ümber pakkima. Et ma võin jääda ka lausega pooleli ja keegi tabab siiski, kuhu see tahtis jõuda. Või kui ei taba, on uudishimu, et kuhu siiski. Et ma ei pea oma maailmavaadet ja väärtuseid kaitsma või mõtlema, et kas neile on siin enam ruumi. On küll, sest neist tõukuvalt see hõim saabki tekkida. Mõttehõim on äratundmine. Olgu inimesi koos kaks või kaksteist. Ja siiski on mõttehõimuski pingutus. Mitte maskide kandmises ja enda olemuse sobivamaks timmimises, vaid just vapruses jääda iseendaks ja lubada ka teisel seda teha.

Mõttehõim ei välista vanu sõpru. Vastupidi! Mõni ajalooga side võib kasvada koos ajaga uude vormi, kui me lubame endal ja teisel muutuda. Kui me julgeme. Kui me riskime. Minu mõttehõimukesed on aga pigem 30.- 40. eluaastates loodud. Vastupidiselt sagedasele hirmule, et keskeas sõpru väga ei leita, on mul just viimastel aastatel tekkinud (õigemini, jah, koos loodud) mitmeid vahvaid tutvuseid ja sõpruseid. Mõnest on kasvanud koostöö, mõnest hingekohtumised ja -sõprused, mõnest kogukond.

Aga … kas mõttehõim ei või kogemata saada mingiks uueks skriptiks? Kui seda sõnastada kui sõpruse uut mõõdupuud, võib nii juhtuda tõesti. Aga me ei pea seda tegema. Pole mingit vajadust. See on pigem kokkukõla ja vaba liikumine ja isiklik igatsus, mitte standard ega mõõdupuu.

Sel suvel kogesin midagi, mis andis sellele sõnale või nähtusele – mõttehõimule – eriti ehedalt elava sisu. Tunde, et jah, jah, jah! Et just sellest ma räägingi! Kolm naist, kel mitte kuigi pikk ajalugu, aga suhe, mis on sündinud maskideta ja no-bullshit-hoiakuga. See vähene ajalugu on juba täis mõtete pingpongi, haavatavust ja emotsionaalseid vestlusi. Naeru – seda piss-püksis naeru. Ja seal on olnud ka piirikatsumisi ja möödarääkimisi ja elukriiside kokkulangemist. Aga on olnud ka teadlikku otsustamist proovida suhelda nii, et me püsiksime. Et see ei muutuks rabedamaks, vaid tugevamaks. Et me hoiaksime ja kannaksime ennast ja üksteist. Ja sellest on kasvanud tunne, et see ongi see. Sest see laeb. Nii maha kui täis. 

Mõttehõim ei ole mingi projekt (ehkki vahel võivad hõimust ka koostööd tekkida). See on pigem kooslus ja sellest tekkiv õhkkond, kus ideed võivad vabalt rännata. Kus on ruumi kohmakusele, pausidele ja ka mõtete hajumisele. Ja kui keegi kaob mõneks ajaks oma mõttekoopasse, ei tähenda see, et side on katkenud. Mõttehõim ei nõua pidevat kehalist kohalolu, küll aga lubab äratundmist, et sa ei mõtle neil või teistel teemadel üksi. Ja et mõtlemine tähendab ka üksteise p e a l e mõtlemist. Et tahaks kogetut ja mõeldut jagada ja et huvitav, mida tema ja tema sellest arvavad ja issand, täpselt see meie eelmine vestlus ju! Ja mõttehõim tähendab mu jaoks sedagi, et isegi, kui teise mõtted või seosed pole mulle omased, tahan ma ju-be-dalt teada, kust selline mõttekäik või selline taju. Mõttehõimus ei tunne ma, et pean oma ajurännakuid ja kogetut kaitsma, vaid t a h a n neid avada. 

Aga see kõik ei teki ilma vastastikuse hoidmiseta. Nagu igasugune sõprus, vajab ka mõttehõim turvatundeks selgust ja läbipaistvat suhtlust. Kui ootused ja piirid räägitakse läbi, on vähem solvumisi, survet ja rohkem mänguruumi. Kommunikatsioon ei tapa suhtemaagiat. Kommunikatsioon ongi suhtemaagia.

See lähedus, mida ma praeguses eluetapis loon, ongi uued sõprused, mis sünnivad peamiselt mõttehõimlusest. Mitte ainult ajaloost, vaid ka peast ja südamest ja mingist … kokkukõlast. Tundest, et ma kuulun nendega kokku. Et mul on nendega lihtne ka siis, kui on raske. Ma usun, et ma pole ainus, kellel selle kogemise igatsus küpsemisega tugevamaks muutub. Äkki ongi see just täiskasvanueas loodud sõpruste boonus, mitte keerukus? Et sõprused ei vaja suurte žestidega tõestamist, vaid äratundmist.