Libu või nunn?

Bodycount on tagasi. Ehkki ta pole kunagi päriselt ära olnudki. Ta on lihtsalt kusagil põhjamudas vaikselt hingitsenud ja nüüd naasnud uue elujõuga, peamiselt sotsiaalmeedia kaudu.  

Kui oled vaadanud krimisarju või sõjafilme, võib see mõiste korraks segadusse ajada. Sest inglise keeles tähendab bodycount sõna-sõnalt kehade arvu. Aga ei, selles kontekstis, millest siin kohe juttu tuleb, ei ole tegemist laibariviga, mis kellestki maha jääb, vaid sekspartnerite arvuga. Bodycount on släng ja viitab sellele, mitme inimesega keegi seksinud on. 

Küsimus “mis su bodycount on?” kõlab justkui süütu uudishimuna. Et saame tuttavaks või nii. Umbes nagu “mis koolis sa käisid?” või “mitu õde-venda sul on?”, aga tegelikult ei ole. See on küsimus, millele antud vastus peaks ütlema, kas oled libu või nunn. Peamiselt just see või too, sest enim paigutatakse sellele joonlauale just naisi. Inimesi liigitatakse nagu esemeid poes – korralikud ja defektiga. Puhtad ja kõlblikud, määrdunud ja kõlbmatud. Ja kui naine ei mahu “korraliku toote” kategooriasse, tundub see süsteemile ohtlik.

See teema ei sure, sest lisaks sellele, et häbi kontrollib, ta ka müüb. Müüb nagu uue pagarikoja soe sai. Ainult, et ta pole nii nämma. Hoopis vastik on. Nagu sitast tehtud sai. Okei, mitte just nii, aga saad aru küll. Häbi toob klikke, vaatamisi, jagamisi. Toob reaktsioone. Iga kord, kui kedagi saab häbistada ja tunda end õigemana (“hisssand, õnneks mul küll nii pole!” või “mina käitun ikka õigesti!” ), tõusevad numbrid. Ja kuskil rõõmustavad tech bro’d. Sest algoritm on jälle toidetud. Häbi ja närvilisus on turunduse unistuste kombo. Pole midagi kasumlikumat sellest, kui inimesed tunnevad end korraga võrreldavana ja ebapiisavana.

Ja kui otsene häbistamine uue aja inimese raami enam ei sobi, tuleb uus vorm – vaimne moraal. Mõni näiteks ütleb, et “iga vahekord on energiate vahetus” ja et igast partnerist jääb su energiasse jälg ja et seksi saab päriselt nautida siis, kui on see üks ja õige. Ja on täiega arusaadav, et kellegi enda jaoks see võibki nii toimida ja õige tunduda. See ei ole probleem isiklikul tasandil. Probleemiks muutub see siis, kui inimene leiab, et tegelikult peaksid kõik teised sama uskuma ja samamoodi käituma. Probleem on siis, kui kellegi meelest on kellegi vabadus vale. Seksuaalsus võib olla sügav, tähenduslik ja hinge puudutav. Aga ta võib olla ka mänguline, uudishimulik, füüsiline, isegi veidi juhuslik. Need kõik võivad eksisteerida koos, aga need kõik võivad eksisteerida ka eraldi. Nauding ei pea olema teraapia ega enesearengu teekond. Mõnikord on iha lihtsalt iha. Ja see on täiesti inimlik. 

Libustamine ütleb harva midagi libustatava kohta. Enamasti näitab see hoopis, kui raske on meil taluda erinevusi. Kui kellegi valikud ei mahu meie harjumuspärasesse raamistikku, on lihtsam need moraaliks ja õigeks-valeks tõlkida kui järele mõelda, miks teise valikud meid üldse häirivad. Ja samal ajal kulutame tohutult energiat selle jälgimisele, kes kellega ja kui palju seksib. Energiat, mis võiks toita hoopis hellust, kuuluvust, seksuaalharidust ja turvatunnet.

Üks nukramaid asju on partnerite “Exceli” ootuses mu meelest see, et häbi jõuab kõige kiiremini noorte teadvusesse. Klassiruumides kuulen, kuidas 16-aastased peegeldavad samu mustreid, mida kuulis minu põlvkond. Rohkem tähendab “räpane”, vähem tähendab “külm”. Ja sa näed, kuidas nad on korraga väsinud ja trotslikud. Tahaksid lihtsalt olla, mitte mõõta. Mis on aga muutunud, on see, et tüdrukud mässavad joonlauaühiskonna vastu üha teravamalt. 

Sest nad teavad, et mängu “Mitu partnerit?” mängides kaotaksid mõlemal juhul – nii siis, kui vastusest järelduks “liiga vähe!” kui ka siis, kui järeldus oleks “liiga palju!”. Aga ka need, kes ei usu neid reegleid, kes mässavad enda ja teiste pärast ja jaoks, elavad põlatud reeglitest mõjutatuna. Nad tunnevad, et teatud (ülinapaka, eks!) piiri ületamine muudab nad kuidagi teistsuguseks. See ongi häbi töö. Ta ei vaja ühelt maalt otsest keeldu kelleltki väljastpoolt, vaid muutub vaikimisi seesmiseks valvuriks.

Ka täiskasvanute jaoks, kes pealtnäha on vabad. Me tajume seda. Arutame küll vabamalt, aga pinge on endiselt naha all. Häbi ei kao, see lihtsalt muudab tooni. Muutub viisakamaks, peenemaks, keerukamaks. Me oskame seda paremini varjata, aga mitte alati vabaks lasta. Ja ikkagi hindame, kas keegi elab õigesti või valesti. Hindame küll vabadust, aga “õiget” moodi vabadust. “Õige” tähendab, et sa oled vaba ainult seni, kuni see näeb teistele hea välja. Reageerimine ise on inimlik. Meie ajud on loodud võrdlema. See on viis, kuidas püsida grupis ja aru saada, kuhu me kuulume. Aga mõnel tuleb see reaktsioon kiiremini. Tavaliselt neil, kelle enda turvatunne on hapram või kelle maailmapilt on ehitatud tugevatele reeglitele ja selgele juhitavusele. Kui miski ähvardab raputada tuttavat korda, tekib kiire soov kord ja juhitavus taastada. Nii sünnivadki need kiired hinnangud. Mitte vihkamisest, vaid kaitsevajadusest. Lihtsalt mõne inimese ohutaju käivitub sagedamini ja kergemini kui teisel. Ja kui ohutaju on ületundlik, ongi lihtsam piirata teiste vabadust, kui seada kahtluse alla enda kord. 

Ehkki ohuhinnangu režiim käivitub kergemini naiste puhul, mõjutab numbrisurve ka mehi. Lihtsalt natuke teisiti. Kui naine peab olema “puhas”, siis mees peab olema “kogenud”. Kui tal on vähe partnereid, on ta ebakindel või tuim või oskamatu. Kui tal piisavalt palju partnereid, saab ta tunnustust, sest näe, õppinud mees! Kuni hetkeni, mil partnereid on liiga palju (jah, ka mehe kohta!) ja teda peetakse ebausaldusväärseks. Kogu süsteem ongi üles ehitatud võrdlemisele, mitte kogemusele ja intiimsusele. Ma tahaks öelda kõigile meestele, et sa ei ole rohkem mees, kui sul on “palju” partnereid, ega vähem mees, kui sul on neid “vähe”. Meheks olemisel ei ole mõõdupuud. See ei kao ega kulu haavatavuses ega kasva valedega. Oskus olla aus, õrn ja kohal on palju suurem julgus kui võime rääkida oma vallutustest.

Sest lõppude lõpuks ei räägi bodycount midagi inimese väärtusest ega sügavusest. Ta räägib sellest, kui sügavale ühiskonda on hirmud pesa teinud. Hirmud selle ees, et inimene võiks oma kehas end vabalt tunda. Et ta võiks päriselt lihtsalt nautida. Sest nauding on mäss kontrolli vastu. On alati olnud. Kes on kontrollinud naudinguid, on kontrollinud inimesi ja ühiskonda. Ja võib-olla ongi see kõige hirmutavam tõdemus kontrollijate jaoks. See, et inimene, kes tunneb rõõmu oma kehas ja kehast, on raskesti juhitav.

Bodycount ei ole neutraalne statistika. Ta on kultuuriline sümptom. Ja iga kord, kui keegi keeldub end selgitamast, vabandamast või tõestamast, toimub inimnihe ja kultuurinihe vabanemise poole. Häbi elab pimeduses ja vaikuses, aga me oleme hakanud rääkima ja pimedatesse nurkadesse valgust näitama. 

Ja kui keegi ikkagi küsib, kui palju neid “kehasid” siis on, võiks rahulikult vastata umbes nii: “Ma ei loetle. Ei inimesi, ei kogemusi.” Või küsida vastu, kas inimene tahab sind mõista või mõõta.
Ja kui märkad, et kipud ise seda küsima, tasub korraks hinge tõmmata, et mõista. Seda, miks sa küsid. Mida ma päriselt teada tahan? Kas sa ise küsid, et mõista või … ikkagi mõõta. 

Sest loendamine on kontrolli, mitte läheduse keel.