Lihtsad vastused väsinud inimestele

„Ei, aga mida sa seal metsas käid? Ma olen alati mõelnud, mis imelik asi selle metsa minekuga on, kui inimestel raske on,” küsis üks terapeut minult kunagi ammu, kui elasin läbi üht rasket kriisi ja mulle omaselt püüdsin kiiresti ka tuge leida enne, kui asi päris pekki läheb. Ütleme nii, et meie koostöö jäi lühikeseks, aga mitte sellest ei tahtnud ma heietada. Igatahes – ta küsis, mis mind toetab, ja ma vastasin. „No … lihtsalt käin loodusega olemas, see rahustab. Ja vahel laulan. Ja toetun puutüvele. Ja tajun, kuidas miski on minust suurem.”

Ta nagu sai aru ja nagu ei saanud ka. Osalt oli skepsise taga tema uskumus, et raskustega aitab toime tulla konkreetsete võtete kogum. Nii ta vähemalt ütles. Aga see oligi minu jaoks konkreetne ja võtted ja kogum. Ja see töötab siiani. Kui ma seisan metsas või veekogu ääres ja ei ürita midagi analüüsida, läheb mu keha teise režiimi. Hingamine aeglustub, pinge leeveneb, null maski. Mu närvivõrgustik reageerib turvalisusele ja aeglusele. Päris lihtne, tegelikult. Aga selles on midagi veel. Mets ei ole minu jaoks neutraalne anorgaaniline ja orgaaniline keskkond, vaid seal on ka midagi spirituaalset. Hinge toitvat. Mingi kohalolu. K e l l e g i kohalolu.

Need on kaks erinevat kogemust ja kogemist. Üks on see, kuidas keha rahuneb. Puhas füsioloogia. Närvisüsteem, mis tunneb ära rahustava keskkonna. Aga teine on see m i l l e g i toetava kohalolu. See tunne, et mets ei ole lihtsalt taimetaust ja loomade elupaik, vaid et seal on midagi, mis … vaatab vastu? Kuulab? Ma ei oska seda täpselt sõnastada. Aga see on ka minu jaoks oluline osa spirituaalsusest. Mitte süsteem ega uskumus, vaid kogemus, mille raamimiseks pole täpseid sõnu. 

Mul ei ole selle ümber mingit teooriat ja kas peakski? Ma ei tea, kas puu kuuleb mind, ja ausalt öeldes polegi see määrav. On lihtsalt tunne, millele ma järgnen, sest see toidab midagi minus. See konkreetne kogemus on nii tugevalt subjektiivne, et ei saa olla universaalne. Aga universaalne on vajadus midagi spirituaalset kogeda. Spirituaalset ehk midagi hingele. Keegi käib toidupangas vabatahtlikuks, keegi kirjutab luuletusi, mida ta kellelegi ei näita. Keegi palvetab. Need on viisid, kuidas inimesed oma hinge toetavad. On alati moel või teisel toetanud.

Aga mu kehake, mis metsas ja vee ääres rahuneb ja mingit ühendust kogeb, reageerib teistpidi tugevalt, kui ma tajun midagi võltsina. Jamatundlad võbelevad, nagu öeldakse. See juhtub näiteks siis, kui spirituaalsust bränditakse ja müüakse enesekesksusega, mis on peidetud enesekindluse maski taha.

Minus tekib tugev skepsis, kui heaolu kontekstis räägitakse vibratsioonidest ja polaarsustest ja ärkamisest ja „ürgsest” … millestki. Nii pehmelt, nii õiges valguses, õigetes toonides, õige häälega, õigetes linastes riietes (igaks juhuks olgu öeldud, et pool mu suvegarderoobist on linane). Müüakse seda, kuidas kõik on võimalik, kui sa lihtsalt valid ja usud. Ja ostad selleks õige toote ja teenuse. Ja kui kõik ei ole olnud võimalik, siis võta vastutus. Miks sa ei uskunud? Mis sinus takistab valida? Mis veel puudu on? Mis sinus on valinud just selle kannatuskogemuse? Noh, näiteks ilmajäetuse või trauma või haiguse või ATH või …

Ma mõistan, kuidas see töötab. Sest ma olen selle sees olnud. Oma kahekümnendate lõpus ja kolmekümnendate alguses olin ma mitu aastat väga sügaval eneseabi, eriti esoteerika maailmas. Inglikaardid, auravärgid, Silva meetod, The Secret, rännakud, ennustajad – väga lai spekter. Meditsiinis ma siiski ei kahelnud ja eelmiste elude teema tundus liiga napakas. Mida raskemas kohas ma olin, seda rohkem seda kõike minuni jõudis. Olen sinna kulutanud lisaks ajale ja jaksule ka suure hulga raha. Ja ma ei ütle seda häbiga, vaid pigem nagu antropoloog, kes on teinud väga põhjaliku välitöö. Lihtsalt väga kalli välitöö. Ja veits häguste piiridega. Kummaline on see, et ma ei eemaldunud sellest maailmast mitte siis, kui keegi mind „valgustas” või kui lugesin kriitilist artiklit. Ma ei teagi, kui palju neid toona ilmus ja kas ilmus, sest ma olin liiga mullis sees. Ma eemaldusin aga siis, kui olin jõudnud sügavasse depressiooni ja miski ei aidanud. Inimesed soovitasid mulle üha soodamaid lahendusi. Veel üks terapeut, veel üks meetod, veel üks energia, veel üks … miski. Ja ma olin lõpuks lihtsalt liiga väsinud. 

Samas, mida rohkemate esoteerikutega ma kokku puutusin, seda kummalisemaks pilt läks. Ei, mitte kõigi puhul. Oli inimesi, kes tundusid siiralt uskuvat ja kelle töös olid mingid eetilised piirid näha ja tunda. (Ja on praktikaid, mida ma siiani vahelduva eduga hea tundega praktiseerin – teadlik hingamine, jooga, meditatsioon erinevates vormides.) Aga piisavalt paljude puhul, et joonistuks muster. Inimesed, kes praktiseerisid hüpnoteraapiat või muid küsitavaid teraapiavorme ja kippusid näiteks traumatööd tegema selleks täiesti sobimatute meetoditega. Ka minu kui eluväsinud kliendiga. Ma nägin palju silmakirjalikkust. Kahepalgelisust. Võltspositiivsust, mis nõudis, et ka sina oleksid positiivne, muidu oled ise süüdi. Võib vist vaid tänulik olla, et toona ei olnud mees- ja naisenergiate teema siinmail nii levinud, nagu praegu. Sest oh neid lahendusi, mida lisaks pakutud oleks …

Ja need lihtsad lahendused müüvad. Miks? Miks inimesed ostavad? Ma tean, miks mina ostsin. Sest ma olin väsinud. Sest need lahendused tunduvad selged. Mis siis, et analüüsivale mõtlejale on nad ebaloogilised. Väsinud inimene ei jaksa loogida ega analüüsida. Keerukus väsitab. Päriselt väsitab, kehaliselt ja emotsionaalselt.

Piltlikult ja lihtsustatult öeldes töötab meie aju kahes režiimis – kiires ja aeglases. Kiire on automaatne, energiasäästlik. Aeglane on analüütiline, aga kurnav. Kui oleme tugevas stressis või haavatavad, ei jaksa me analüüsida. Me tahame vastust ja selgust. Ja see on normaalne, sest kui karu tuleb, ei hakka sa pikalt kaalutlema ega filosofeerima. Probleem tekib siis, kui keegi teab seda ja kasutab ära. Müüb kindlustunnet neile, kes on liiga väsinud kahtlemiseks.

Mina näiteks ei pannud toona tähelegi, kuidas ma vältisin päris tundeid, nendesse kaevumist. Seda nimetatakse seda spiritual bypass’iks – meditatsioon viha tundmise ja tervitamise asemel, „kõik juhtub põhjusega” trauma tunnistamise asemel. Tundus tervendav, aga lükkas asju ainult edas, kuni läks väga raskeks. Ja siis oli mängus veel kinnituskalduvus (confirmation bias)  – ma märkasin ning mäletasin seda, mis kinnitas mu uskumusi. Kui üks märk läks täppi, jäi see meelde. Üheksakümmend möödaläinud märki ununesid. Nii lõingi endale pildi, et „midagi selles on”.

Muide, kinnituskalduvus on osalt ka nende “polaaruste” ja “ürgse naiselikkuse” müüjate edu taga, keda ennist mainisin. Kui me näiteks usume, et meestega ongi loomupoolest nii ja naistega on naa, leiame ka erinevatest praktikatest neile stereotüüpidele kinnitusi. Oma nõustajatöös näen kurbusega  aga  ka seda, kui palju võivad kitsad, kuid müüvad seksuaalsuse narratiivid inimestele hoopis haiget teha. Selle asemel, et kahelda väga enesekindlas (kuid teadmatus) praktikakauplejas, kaheldakse iseendas. 

Ja siis ütleb keegi, et müügis pole midagi valesti, vastutus on ostjatel. Et lollidelt tulebki raha ära võtta. See ajab mul juhtme kokku, sest see on kiskjalik loogika. Inimesed, kes usuvad soodapeete, pole lollid, vaid väsinud, haavatavad ja otsivad abi. See, et keegi kasutab nende usaldust ära, pole nende süü. No hästi, me võime vaielda selle üle, misasi see lollus on, aga see ei aseta vastutust siiski abiotsijale. 

Ja leidub ka neid, kes ütlevad, et ära ole nii karm, inimestel on lihtsalt teistsugune arvamus ja maailmanägemus. Külgetõmbeseadus, auratransformatsioon ja “õigel sagedusel vibreerimine” on lihtsalt teine, sama kaaluga vaatenurk, eks. Eee … Ei ole. Mõned väited pole tõesed, vähemalt praeguste teadmiste kohaselt. Ja jah, teadmised muutuvad,  aga uute tõendite, mitte soovmõtlemise põhjal. Ja teesklus, et kõik seisukohad on võrdselt tõesed, pole avatus, vaid mugavus. Mulle tundub, et see on ka viis tunda end hea või õilsa inimesena ilma, et peaks selge seisukoha kujundama või paindumatuna näima. Aga väide, et haiguseid saab manifesteerides ravida, pole „teistsugune arvamus”. Pigem on see ignorantsus.

Ja ma ei hakkagi saagi käima tõmbama teemal, kuidas spirituaalsuses kasutatakse tundeid kontrollivahendina. Või kui, siis õige natuke tõmban ikka. „Kui miski sind häirib, siis on see sinu sees toimuva peegeldus.” Vahi üllatust, on tõesti! Minu väärtuste ja piiride peegeldus. Paljudele meist  on ilmselt ka öeldud, et viha ebaõigluse või halva kohtlemise pärast on märk sellest, et vihastajas on midagi lahendamata. Et kui teemad oleks piisavalt „läbi töötanud”, siis me ei vihastaks. Aga tead, maailmas on asju ja tegusid, mis väärivadki viha. Ebaõiglus väärib viha. Ärakasutamine väärib viha. Viha on tunne ja tunded on okeid. Ja see, et keegi paneb sind tundma, nagu sinu täiesti normaalne emotsionaalne reaktsioon oleks viga, on manipulatsioon ja mürgine positiivsus. Ja kui see tuleb kelleltki, kes müüb sulle enesearengut, siis on see topelt vastik.

See on vastutuse ümberpööramine, kus kriitika ise saab tõendiks kritiseerija puudulikkusest. Geniaalne süsteem, kus sa ei saagi enam vastu vaielda, sest iga vastuväide kinnitab vaid seda, et sa pole piisavalt teadlik ega valgustunud. Ja siis saab vaimsusest hierarhia. Inimesed, kes on „ärganud” või „kõrge sagedusega”, asetuvad automaatselt kõrgemale positsioonile. Ja ülejäänud? Nemad on  „mustris kinni”, „madala vibratsiooniga”, „blokeeringutega”, „need, kes ei taha muutuda”.  Kui sa julged kahelda, on viga sinus. Kriitika on ju madal vibratsioon ja küsimused on negatiivsus. Aga see pole enam vaimsus. See on kontroll, lihtsalt heledas riietuses.

Ja mida see veel on? Kultuurituhmus. Taipamatus, kuidas ühiskond ja süsteemid toimivad. Inimene, kes paneb indiviidile vastutuse süsteemivigade pärast, ei ole vist kunagi pidanud süsteemiga päriselt maadlema ega seda analüüsima. Aga see on ka turuloogiline käitumine, sest müügitööd teedki ju indiviidile. Kui palju inimeste vaimseid ja hingelisi probleeme leevendaks aga see, kui ühiskond oleks õiglasem ja kapitalism ei lahterdaks inimesi kasulikeks ja kahjulikeks, tublideks ja laiskadeks. Seesama kapitalism, mille sees ka eneseabipraktikad turuletil on. Kroonilist stressi kogevale inimesele öeldakse, et joo orgaanilist matchat, võta toidulisandeid, põleta salveid, hinga teadlikult, tee joogat. Aga kui ta töötab mitmel kohal, makstes vaevu elamiskulud, või kui ta on üksikvanem ilma tugivõrgustikuta, siis pole probleem tema hingamistehnikas ega tee kvaliteedis. Probleem on süsteemis, mis ta sellesse seisundisse viis ja teda seal hoiab.

Aga vaata, ma ei taha jätta muljet, et vaimsus ise on probleem. Me vajame ja otsime vaimsust. See on oluline osa inimkogemusest. On olnud nii kaua, kui kaugest ajast on meil teadmisi inimühiskondade kohta. Aga me vajame hoidvat, mitte lõhkuvat vaimsust. Sellist, mis ei ütle sulle, et oled vale, kui sa ei mahu kellegi „sagedusse” ega esteetikasse. Sellist, mis talub varju ja küsimusi ja isegi viha. Ja ausalt, ka lääne teadus on olnud üsna kitsas selles, mida ta tunnistab. Loodusrahvaste teadmised, aastaaegadega kooskõlas elamine, taimede tundmine, ravitsemine – see kõik on olnud sajandeid osa inimtarkusest, aga ka vaimsusest. Aga see pole sama, mis aurafotod, manifesteerimiskoolitused ja kaksikleegi-värk mõne küsimist ja kahtlemist mittekannatava infuka Insta-voos. 

Võib-olla ongi päriselt hingele pai tegev vaimsus selline, kus võib mitte teada? Kus võib küsida, kahelda, muuta meelt. Kus ei pea olema kindel, et olla terviklik. Ma ei tea, kuidas sinu hing toitu saab, aga ma loodan, et sa saad seda otsida ilma, et keegi sulle ütleks, kuidas sa seda valesti teed.