Saadame positiivseid vaibe. Sekspositiivseid.

Kristina Birk-Vellemaa

Kristina Birk-Vellemaa

Mõned aastad tagasi, kui rääkisin ühes erialases ümarlauas sekspositiivsest lähenemisest ja selle vältimatusest tänapäevases  seksuaalsuse diskursuses laiemalt, ajasid mitmed valdkonnas tegutsevad inimesed silmad suureks ja küsisid, mis asi see sekspositiivsus on ja nentisid, et kui kummaline uudissõna ja kas see sõna meie HIV-epideemilises Eestis mitte negatiivseid signaale ei anna? Noh, et kui seksuaalsuse plaanis räägitakse positiivsusest, siis eestlane mõtleb esimese seosena HIV-positiivsuse peale. Mulle sõnamängijana ja hobi-inimhingede-insenerina meeldiks küll pikemalt peatuda sellel, et kui teatud sõnad panevad meid end ebamugavalt tundma, siis peaks kraapima natuke iseenda pinna alla ja vaatama seal ringi, et MIKS. Ja et sõnade laengut on võimalik ajapikku ka muuta. Aga see pole praegu päris see teema. 

Sekspositiivsus. Sekspositiivsus? Sekspositiivsus! Nagu seksuaalsuski, on see mõiste ja nähtus väga mitmekihiline ja lühidalt on seda kokku võtta väga keeruline. Nokei, proovime siis pikemalt.
Carol Queen on oma raamatus “Real Live Nude Girl: Chronicles of Sex-Positive Culture” sekspositiivsuse sõnastanud hoiakute ja väärtuste kogumina, milles peetakse loomulikuks ja austatakse inimeste seksuaalset mitmekesisust, seksuaalset eneseväljendust ning seksuaalsete praktikate eelistusi. Ehk siis kordan mantrana seda, millest olen siinses blogis varem korduvalt kirjutanud ja mida peavad oluliseks Naked Love kogukonna loojad, inspiraatorid ja eestvedajad: seksuaalsus on mitmenäoline, tuhandetahuline ja kordumatu iga inimese puhul. Ja see on okei. Ei, see on imeline! Sekspositiivsust kiputakse kitsendama seksi kui sellise peale, ent see on palju enamat. Ma kasutaksin siin suisa kohmakamat sõna “seksuaalpositiivsus”, sest see aitaks mõistet laiendada seksuaalsuse kohale kui üht suurt vihmavarju ja selle alla mahuvad kõik inimesed oma kõikide olemustega, eelistustega, identiteetidega ja eneseväljendustega. Kõik on ilus ja imeline. Sekspositiivsuse fookus ei ole vaid sellel, et positiivne on seksimine või seksuaalsed tegevused TEISTE inimestega või üldse mingit konkreetset laadi seksuaalsed tegevused, vaid et me käsitleme positiivsena seksuaalsust tervikuna. Sünnist surmani. Erinevates arenguetappides ja erinevates aspektides. Et laste eneseavastamine on loomulik ja tore kasvamise osa, et tunnete tundmine ja nendest rääkimine on oluline, et bioloogiline sugu ei defineeri meid ja meie võimalusi, et sotsiaalne sugu ei tohi meid piirata, et murdeea muutused on loomulik nähtus, menstruatsioon ei ole tabu ega midagi häbenemisväärset ja erektsioon ei ole patt, et eneserahuldamine on täiesti okei ja okei on ka see, kui sa seda ei tee, consent ehk teadlik ja vabatahtlik nõusolek on seksuaalsetes tegevustes A ja O ja kui sa kunagi tahad kellegagi (seksuaal)suhet luua, on see tore ja kui sa kunagi ei taha kellegagi (seksuaal)suhet luua, on see ka täiega tore. Seda nimekirja võiks jätkata veel pikalt, aga i made my point, ma arvan? 

Antropoloogina uurin sugu ja seksuaalsust ning minu tähelepanu on praegu läbi uurimustöö suunatud keskikka jõudnud Eestis elavatele või ka Eestist välismaale kolinud naistele ning sõnumitele, mida on teismelisena seksuaalsuse ja soo kohta saadud. Läbiv on olnud hoiak, et tüdrukul (ja naisel) ei ole sünnis end seksuaalselt vabalt väljendada, see on midagi meestele omast. Pole ka ime, sest nõukogude ajal, millest on mõjutatud moel või teisel veel mitmed põlved, olid seksuaalkasvatuses kandvad näiteks sellised sõnumid:

„Enamasti aga noormees, kes nõuab nii noorelt tütarlapselt füüsilist vahekorda, ei armastagi teda. Neiu on talle ainult sugutungi rahuldamise objektiks. Mõne aja pärast jätab noormees tütarlapse maha. Ja kui seejärel tütarlaps niisama kergelt seob ennast uue noormehega, algab see, mida nimetatakse isiksuse väärastumiseks. Tüdrukust võib kujuneda äärmiselt tühine, madala kõlblusega, korraliku hariduseta inimene, kes ei ole hiljem enam suuteline läbi elama armastuse suurt õnnestavat rõõmu, kes oma emakohustustessegi suhtub kui tülikatesse, takistavatesse. Armastuses ei ole seksuaalsus kuigi olulisel kohal, määravad on hellus, teineteise hoidmine, kaitstusetunne.“ 

Nii on kirjutanud pedagoogikateadlane Helga Kurm raamatus „Sinule, tütarlaps“ aastal 1977. Psühhiaater Heiti Kadastik on õndsal nõukaajal noormeestele suunatud lektüüris kirjutanud aga nii:

„Mehel võib valmisolek tekkida kiiresti ka siis, kui partnerit lähemalt ei tuntagi. Piisab vaid momendil tajutavast välisest veetlusest ja juba unistataksegi seksuaalvahekorra võimalikkusest. Kui nüüd oletatakse, et ka neiul on sama soov, siis tavaliselt eksitakse rängalt. Noortel naistel reeglina puudub üldse soov seksuaalvahekorraks ning ainult siis, kui nad on väga noorelt, juba 14-16aastaselt alustanud seksuaalelu, võib neil neiuna esineda suurenenud sugutung. Sellised erandid aga ei tohiks korralikku noormeest üldse ahvatleda ega köita.“ 

Naiste ja tüdrukute seksuaalsuse tühistamise ja litsistamise (slut-shaming) juured ulatuvad muidugi palju kaugemale nõukaajast, ent arvestades seda, kuidas on seksuaalsust käsitletud tollel ajastul vabas maailmas ja kuidas N-Liidus, saab teha üldistusi küll. Meie vanemad on tugevalt mõjutatud ühiskonnast, kus seksuaalsus küll eksisteeris, ent see kandis järglaste saamise eesmärke ning oli midagi “abielurahva” suhete juurde kuuluvat, sellest ei olnud sünnis avalikult rääkida. Lisaks, nagu juba viidatud, kuulus seksuaalsus pigem meeste vajaduste juurde. Naised tahavad hellust, õrnust ja armastust, eksole, ja selles “ei ole seksuaalsus kuigi olulisel kohal”. Blaaaah. Pole siis ime, et seksuaalseid naudinguid soovivad ja kogevad tüdrukud litsimärgi külge said. Ja samas on patoloogiline ka see, et armastust vajavad justkui vaid naised, mitte niivõrd mehed, mis on toonud kurva tagajärjena kaasa selle, et meil on kasvanud üles põlvkondade kaupa aleksitüümikutest mehi. Ei lohuta ka teadmine, et see on ülemaailmne probleem. 

Tulles tagasi aga sekspositiivsuse juurde laiemalt, on rõõm näha tendentsi, et sekspositiivne liikumine on saanud tugevalt tuule tiibadesse ja sõnumilevitajaid, naudinguaktiviste ja entusiaste on üha rohkem näha ja kuulda. Sealhulgas on see ulatunud ka pornomaailma. Objektistava, meeste pilkudele loodud ja teisestava porno kõrval luuakse järjest rohkem feministlikku (vahel nimetatakse seda ka eetiliseks) pornot, milles lähtutakse eetilistest tõekspidamistest pornograafiat tootes. Tõsi, eetilised küsimused jäävad pornograafiaga seoses alati ja nii, nagu eksisteerib rohepesu, eksisteerib ka nn eetikapesu, ent teadlikkuse tõusule ja tarbimisvalikutele on mõju siiski olemas, toimub diskussioon ja tibusammude haaval ka muutused. Feministliku porno loojate jaoks on porno muu seas ka seksuaalse eneseväljendamise ja kehtestamise vahend ning võimalus. Feministlik porno ei tähenda keskaegseid rüütliromaane, õhkamisi, lõputut eelmängu ja läbinisti romantilisi seksuaalfantaasiaid (ehkki ka seda võib leida ja on täiesti normalbiit, kui see erutab), vaid esmalt seda, et pornos osalevad inimesed on koheldud ja tasustatud õiglaselt, neisse suhtutakse lugupidavalt, võtteplatsil toimub kommunikatsioon näitlejate ja võttetiimi vahel, tagatud on sotsiaalsed garantiid ja oluliseks peetakse taas nõusolekut. Kedagi ei sunnita tegema midagi, mida ta ei soovi teha ning kokku on lepitud nn turvasõnad ükskõik, millise tegevuse koheseks lõpetamiseks. Lühidalt – feministliku porno iva on selles, mis toimub võtteplatsil kaamera taga. Kaamera ees võib näha tõesti kõike alates romantilistest õrnadest mängudest lõpetades BDSMi ja muu kinky värgiga. Normaliseeriv ja jõustav. Lisaks kõigele annab see selge signaali, et naised VAATAVAD pornot ja nad tahavad vaadata HEAD pornot. Kui ei vaata – totaalselt okei. Kui vaatad – totaalselt okei. Küsimus on vabades valikutes ja hinnangute puudumises teiste valikutele. Nagu sekspositiivsuses tervikuna – ole nagu oled, naudi nagu naudid. Surveta ja hinnanguteta.