See, millest emadepäeval ei räägita

OMG, ma olengi rase. Mis nüüd saab? See oli vähemalt minu esimene mõte, olgugi et ootasin seda hetke ikka pääääääris kaua. Kui see uus olukord enamvähem kohale jõudis, muutus “Mis nüüd saab?” mõtteks, et “Okei, tegelt on vist kõik kontrolli all. Vaatame jooksvalt, mis saama hakkab.”. Aga mitte keegi ei valmista sind ette selleks, mis päriselt saama hakkab. Mitte su beebiga, mitte imetamisega, mitte magamatusega… Need las olla. Nendest räägivad kõik. Aga millest ei räägita on see, mis su kehast saab. Ja siinkohal ma ei räägi sellest, kuidas beebikilodest vabaneda, vaid pigem sellest natukene rohkem “TMI” teemast, mille üle enamus meist piinlikkust tunneb (aga olgem ausad, pärast sünnitust, kui sada suvalist inimest on oma näpud sulle vagiinasse toppinud, sealt on laps välja tulnud, sa oled võib-olla rebenenud ja siis kokku õmmeldud ja kogu seda protsessi vaatas pealt su mees, siis ei tohiks enam mitte miski siin ilmas sulle piinlikkust valmistada :D).

Aga see selleks… Kui beebi tegemise protsess oli mitu aastat päris lõbus, sa lausa ootasid seda magusat hetke igas kuus, et oma kaaslasega teki all natukene vallatust teha ja väga erutav oli see mõte, et “äkki nüüd tuleb” (beebi siis, I mean :D), siis see mis tuli pärast beebit oli kurnav. Ja seda just mentaalselt.
Lähedus partneriga kadus täielikult ja mõnes mõttes on see normaalne. Olete mõlemad magamata ja väsinud. Sa üritad lihtsalt pinnal püsida. Ja ma ei räägi nädalatest, vaid KUUDEST. Minu jaoks oli see veel eriti raske, kuna kui ma mõnikord, mitu kuud hiljem, vastu tahtmist end intiimne olema sundisin, siis oli
seks lihtsalt kohutavalt valus. Ainus asi, mis mind motiveeris, oli vibraator. Kogu iha oli täiesti kadunud.

Kusjuures kogu selles emotsioonide virvarris lugesin, et iha kadumine on bioloogiliselt normaalne. Emad ongi mõeldud täielikult oma beebile pühenduma, mitte jätma oma lapsi ulakile ja uusi tegema hakkama. Seega oli kõik arusaadav, aga paarisuhte hoidmiseks peaks ikkagi üksteise jaoks aega leidma ja seks ja
orgasmid pealegi maandavad stressi, minul vähemalt. Seda enam, et värsked vanemad on kogu aeg stressis. Ma kadestasin neid inimesi, kellel oli kõik jube hästi. Või siis näiliselt hästi, sest ega keegi nendest postpartum kannatustest väga ei räägi.

Aga mida ma mõtlen selle all, et seks oli kohutavalt valus… Antud kontekstis räägin ma penetratsioonist (jah, seks ei ole ilmtingimata penetratsioon ning nagu ma mainisin, siis vibraatoriga oli ka täitsa tore hullata). Arstid annavad ka soovitusi, et esimesed 6 nädalat pärast sünnitust peaks vahekorrast hoiduma. Mina hoidusin sellest kindlasti vähemalt üle poole aasta.

Sain aru, et midagi on valesti, kui pärast päevade saabumist oli vaja ujuma minna ja tampooni sisestamine oli praktiliselt võimatu. Menstruaalanumast ei ole mõtet rääkidagi. Ja mõtleme nüüd sellele, et peenis on tampoonist ja menstruaalanumast tunduvalt suurem. Käisin oma ämmaemanda juures sünnitusjärgsel kontrollil ja tal ei olnud võimalik mind läbi vaadata. Seda valu ei ole võimalik kirjeldada. Mul oli tunne, et mu vagiinas ei ole ruumi ja mul oli äärmiselt ebamugav olla. Ämmaemanda väitel on antud olukord normaalne ja tuleb lihtsalt libestit kasutada. Aga kui asi on kuivuses, siis oleks võinud see pool pudelit libestit ju aidata (okei, see on ilmselge liialdus, aga mu point on see, et libesti mind ei aidanud).

Mu laps sündis märtsis ja sügiseks oli mure juba üsna suur. Sünnitusest oli ju päris palju aega möödas aga mu probleemid olid endiselt alles. Kuna kahtlustasin endal ka diastaasi, seadsin sammud naiste füsioterapeudi juurde, kes tuvastas lisaks diastaasile mul ka vaagnapõhjalihaste ülepinge. See vastuvõtt oli väga, väga valus, aga äärmiselt vajalik. Pärast visiiti hakkasin iga päev kodus tegema vaagnapõhja
lõdvestavaid harjutusi ja üritasin iga päev leida enda jaoks aega, et mõttega lõdvestuda. Naked Love’i väike vibraator mängis siin ka üsna suurt rolli, kuna aitas vaagnapõhja lihaste lõdvestamisele suurel määral kaasa. Ja nüüd, 2 aastat pärast sünnitust võin öelda, et kogu selle töö tulemusel on mu vaagnapõhi täiesti korras. Kas ma teeksin seda kõike uuesti? Kohe pigem mitte, kuna tunnen alles nüüd, et hakkan end jälle iseendana tundma.

LUGU PÄRINEB NAKED LOVE KOGUKONNA LIIKMELT, KES SOOVIS ENDA LUGU JAGADA (AGA MITTE NIME :))