Väike ihakõne

Seks ei ole maailma kõige olulisem asi. Ega ka suhte kõige olulisem osa. Noh, vähemalt enamusele. Aga ta on tähtis. Paljudele. Ja kui seks ei suju või pole tuju, on inimesed tusased. Sageli. Seekordne mõtterännak pole aga sellest, kui palju seks kellelegi loeb. See on pigem kortsus kulmuga mõtisklus sellest, kas tavapärased iha puudutavad nõuanded ja käsitlused ikka sobivad kõigile. Hästi – kõik niikuinii kõigile ei sobi ja vaikimisi me seda justkui juba teame. Et igaüks on erinev. Aga tundub, et mitmete iha-jutlustuste puhul neid erinevusi ei arvestata ja “igaüks on erinev” jääb tegelikult kehaliselt maandumata. Ja paljud inimesed jäävad lihtsustuste varjus nähtamatuks. Eriti need, kelle jaoks sageli soovitatav uudsus on pigem väsitav ja distants on pigem ebaturvaline. 

Ihast oleme tõesti palju rääkima hakanud. Ja see on väga tore. Räägime sellest, mida inimesed vajavad, et iha kogeda. Ja et on okei, kui see muutub. Ja räägime sellest, mida teha, kui tahaks rohkem iha kogeda, aga mida pole, seda pole. Ja sageli jõutakse otseteena soovituseni, et iha ei taha rutiini ja etteennustatavust. Et liigne tuttavlikkus lämmatab. Et looge uudsust ja hoidke distantsi. Ja on palju inimesi, kellele see teadmine toobki muutuse. Aga siis kohtun ma nõustamisel inimesega, kelle puhul see populaarne käsitlus üldse ei klapi. Kelle jaoks on uudsus pigem kurnav ja distants ebaturvaline. Tänu neile inimestele olen ma kohtunud ka üha rohkem iseendaga ja avastanud, et oih, ka minu puhul need levinud väited ei klapi. Ja minu jaoks ei klapi ta seepärast, et ehkki mulle ühest küljest muutused meeldivad ja rutiin muutub tapvaks, on nii intensiivses kogemuses, nagu seks, see teisiti. Ma vajan tuttavlikkust ja turvalisust. Ja see pole sama, mis igavus. Muidugi on siin see oluline nüanss ka, et ma imetlen oma partnerit läbi ja lõhki ja see imetlus hoiab ka erutust … 

Äkki on see ka sinuga nii? Et uudsus ja üllatused on kurnavad, mitte oodatud kogemused. Või kõike on niigi juba ülemäära – kiirust, infot, müra, ootuseid, otsuseid, sotsiaalset pinget osaleda ja osa saada ja üldse …

Mis siis, kui sinu iha vajab hoopis vastupidist? Mis siis, kui sinu keha ja aju ei ole seksisoovi jaoks mitte alastimuleeritud, vaid ülestimuleeritud? Inimkeha on ülepinge tekkimise osas üpris … demokraatlik. Ses mõttes, et kui kõike on juba liiga palju, on ka intiimsus pingutus. Uurijad kirjeldavad seda kaksikkontrolli mudeli kaudu, kus ihal on nii gaas kui pidur.  Ja ülepinge on pidur. Meie närvivõrgustikus ei ole vahet, kas see pinge tuleb tööst, vanemlusest või Tallinna liiklusest neljapäeval kell 17. Keha lihtsalt paneb pidurit. Mida see keha tegelikult vajab, on koht, kus kõik on piisavalt tuttav, et saaks lõpuks lõdvestuda. Kus on vaikne ja leebe ja ennustatav. Ja see oleks ju hoopis teistsugune lähtepunkt, mis arvestaks erinevate inimeste erinevate kogemustega ja olemustega. Näiteks nende kogemustega, kelle jaoks ei tähenda tundmatus kirge, vaid ärevust. Kelle närvisüsteem ei loe signaali „ta on veidi võõras ja kättesaamatu“ erutusena, vaid ohusignaalina. Mis siis, kui ongi okei tahta etteennustatavust? Tuttavlikkust? Seda, et teine on k o h a l. Kättesaadav, ennustatav. Ja see teadmine on mõne inimese jaoks vältimatu, et lõdvestuda ja kohal olla.

Aga ülepinge kuhjumine ja tuttavlikkuse eelistamine ei ole ainus lugu, mis nähtamatuks jääb. On ka lugu, kus inimene on justkui näide seksuoloogia bestselleri soovitustest- ta jätab endale ruumi, kohtub sõpradega ilma partnerita, tegeleb oma hobidega. (Kuidas te jõuate? Ausalt?!) Distantsi on küllaga. Ja ometi on iha kusagil peidus. Ja siis tuleb välja, et partner on tore, turvaline, hooliv. Aga ta ei tekita vaimset elevust. Ta on hea inimene. Usaldusväärne. Olemas. Aga vestlused jooksevad alati samasse kohta, ja see viimane kord, kui ta midagi ajukõditavat ütles, oli … ei mäleta. Ja inimene istub oma vaikses tundes ja ei julge päriselt sõnadessegi panna neid tundeid. Sest äkki tundub see nii kohutavalt paljunõudev, nii ebaõiglane. Sest paljudel pole suhtes ju sedagi, mis tal kõik olemas on. Aga soov vaimset tõmmet kogeda ei ole liigne nõudlikkus. Tahta partnerit, kes sind mõttekäikudega kaasa tõmbab, kes esitab mingitele ideedele väljakutseid, kelle mõttemaailm on sulle päriselt huvitav, kes arutleb sinuga Suurte Asjade üle – see ei ole luksus. See on üks viis, kuidas vaimset tõmmet vajava inimese iha toimib. Ja seda ei saa lahendada hobide ega distantsiga. Mõnikord on küsimus hoopis selles, kas kaks inimest on teineteise jaoks intellektuaalselt kasvanud … või mitte.

Ja siis on veel üks väheräägitud lugu. Ja selle jagamine tekitab inimestes tihti a h h a a-hetke. Ja ma jagan seda peamiselt enda taipamiste ja kehakogemuse pinnalt. Jagan kui inimene, kellel on ATH.  Ja nii vahva ja vabastav oli seda enda jaoks tabada ja sõnastada, et „me ei seksi“ ei tähenda tingimata, et iha puudub. Vahel tähendab see, et täidesaatev funktsioon on õhtuks tööpäeva lõpetanud. Kurnatud aju lihtsalt ei käivita mootoreid, isegi kui mootor ise on täiesti korras. Sa t a h a d. Ja partner on täiega hot. Aga vot soovi täide viia ei jaksa. Ja see pole sama asi, mis “ma ei taha”.  Ma tahan trenni minna, aga ma ei jaksa. Ma tahan seda võikut, aga ma ei jaksa. Oma suhtes oleme koos armsamaga õppinud ära tundma selle “maijaksaaa” või kasvõi “maiviitsi” (mis tegelikult tähendab ju, et mul napib ressurssi) ja ütlema, et sa oled mulle maailma kõige ihaldusväärsem inimene ja ma tahan sind täiega, aga ma lihtsalt ei jaksa praegu seda kõike teha, mida ma tahaksin sinuga teha. See on meile mõlemale kinnituseks, et iha on olemas, side on tugev, külgetõmme on ohohoo, aga ressursid on täna lihtsalt otsas. Äkki ka homme. Ja äkki terve kuu. Aga see ei ole sama, mis ei taha. 

Igaühel on oma lugu. Mõne lugu kattub suuresti tuttavamate ja rohkem räägitud lugudega, mõni vaid osaliselt, mõni aga on neist väga erinev. Kui sinu lugu ei kattu ühegagi neist ja kui oled aastaid püüdnud end sobitada kuhugi, siis pole ebakõla põhjus sinus. Populaarsed seksuaalsuse teemalised bestsellerid ja podcastid on kirjutatud ja tehtud heas usus. Aga ehkki neis väidetakse, et keskmist inimest pole ja igaühele oma, kaldutakse ka neis rääkima mingist keskmisest inimesest. Tundlikuma närvisüsteemidega inimeste ja neurokirevate inimeste lood jäävad seal sageli mainimata. Mitte pahatahtlikult, vaid suuresti teadmatusest. Ka seetõttu, et hea seksuoloogia põhineb faktidel ja meiesuguste inimeste kohta neid fakte lihtsalt napib. Uuringuid on vähe.

Aga me tahame inimestena kuuluda. Olla teistega sarnased seal, kus oleme kõige haavatavamad. Ja seksuaalsus on üks neid kohti, kus see vajadus on eriti terav ja kus vale lugu enda kohta teeb kõige rohkem haiget. Selle valguses võiks endalt küsida, kust me teame, milline lugu meie oma on? Ja kui palju kordame lihtsalt seda, mis kõlab veenvalt, sest keegi on seda hästi sõnastanud? Ja kui palju oleme päriselt oma keha osanud märgata? Ma ei tea. Aga tundub, et siin on ridamisi olulisi küsimusi, millele teadlikumalt otsa vaadata. Kui jaksu on.