Uue põlvkonna seksuaalharidus

Seksuaalharidus peab käima ajaga kaasas ning loobuma iganenud stereotüüpidest, soonormidest ja keelekasutusest. Selleks on aga vaja toetada ja harida nii õpetajaid, vanemaid kui ka ühiskonda.

Kohustuslik seksuaalharidus sai Eestis üldhariduse osaks 1996. aastal, enne seda tegelesid seksuaalhariduse pakkumisega peamiselt entusiastlikud õpetajad vabast tahtest või seda edendasid mittetulundusorganisatsioonid. 25 aastat seksuaalharidust koolides on nii noore riigi kohta muljetavaldav number. Selle ajaga on koolides, noorte nõustamiskeskustes ja seksuaalharidusega tegelevates mittetulundusorganisatsioonides ellu viidud seksuaalhariduslike tegevuste tulemusena langenud soovimatute raseduste, abortide ja suguhaigustesse nakatumise arvud.

Seksuaalhariduse õppekavadesse juurutamise tee on olnud pikk ja konarlik, aga entusiastide ja spetsialistide eestvedamisel tehtud töö on andnud päris häid tulemusi. Näiteks on ajapikku loodud õpetajatele ja teistele spetsialistidele tugimaterjale, mida neil on võimalik tunde planeerides ja andes kasutada. Tänu sellele tuleb loodetavasti järjest vähem ette seda, et õpetaja – nii oskamatusest kui ka teadmatusest – harimise asemel hoopis šokeerib õpilasi. Nii juhtus näiteks minu inimeseõpetuse õpetajaga üheksakümnendate teises pooles, kui ta korraldas meie klassi veel alaealistele tüdrukutele õppekäigu erootikapoodi, et saaksime tutvuda seal müüdavate lelude ja pesuga, mis on vajalikud meeste erutamiseks. Meenub ka Elu Sõna võigas ja graafiline abordifilm, mida aeti vaatama terve gümnaasiumitäis tüdrukuid ja millele järgnes „loeng”. See on kustumatu mälestus, millest ei tahaks eriti rääkida. 

Seksuaalharidus maast ja madalast

Eesti õppekavas ette nähtud seksuaalhariduse puhul järgitakse Maailma Terviseorganisatsiooni koostatud Euroopa seksuaalhariduse standardeid[1], mis on tähtsad ühtlustatud ja tõenduspõhise seksuaalhariduse tagamiseks. Selles dokumendis on avatud põhjalikult laste ja noorte seksuaalse arengu sisu eri vanuseastmetes ning toodud välja teemad, mida konkreetses vanuses laste ja noortega käsitleda. Lisaks on lähenetud süvitsi ka seksuaalhariduse üldistele põhimõtetele, mis on olulised selleks, et ka hariduse andmise viis oleks igati noori toetav. Käsitletavate teemade hulgas on keha ja selle areng ning toimimine, tunded ja nende väljendamine, vägivallatud suhted, seksuaalsus ja sugu, identiteet, viljakusega seonduv jne. Tõsi, dokument on küll juba üle kümne aasta vana ja vajab uuendamist. 

Koolis omandatav seksuaalharidus peab omakorda käima käsikäes juba alates lapse sünnist kodus toimuva seksuaalkasvatusega. See on kogukondlik nähtus. Seksuaalkasvatus saab alguse ammu enne seda, kui me hakkame lastega kõnelema seksuaalsust puudutavatel teemadel. Seksuaalkasvatus on ka see, kui pakume lapsele lähedust, hoolime tema tunnetest ja vajadustest, reageerime tema nutule, räägime temaga hellalt. See saab alguse tundest, et olen väärtuslik ja mul on siin maailmas turvaline. Vastupidised kogemused põhjustavad paraku ka äraspidiseid tulemusi ja tagajärjeks on haavatud inimene, kes on saanud ellu kaasa kahjustavad hoiakud ja uskumused seoses iseenda, oma keha ja seksuaalsusega. Selleks et lapsevanemad oleksid seksuaalkasvatuse pakkumisel enesekindlad, tuleb neid nende teadmiste ja oskusteni jõudmisel toetada. See on üks seksuaalhariduse tähtsatest ülesannetest, kuid Eestis unustatakse see paraku tihti ära.

Kodust liigub laps enamasti lasteaeda ja ka sealne seksuaalkasvatus peab olema kasvatuse loomulik osa. Lasteaia seksuaalkasvatus on Eestis viimastel aastatel kirgi kütnud, sest leidub vanemaid, kes ei taha, et „lapsele lasteaias seksimisest räägitakse” või et „rõvedad inimesed rõvedat juttu ajaksid”, pidades silmas laste kehaosade mainimist. Ka mina ei soovi, et mu lapsele räägitakse lasteaias seksimisest, sest see ei ole lasteaiaealistele veel arengu seisukohalt kohane teema. Arusaam, et see ongi seksuaalkasvatus, on aga äärmiselt piiratud. Küll aga ootan lasteaialt seda, et seksuaalkasvatuse kontekstis tegeldaks lapse autonoomia, eri tegevuste kaudu soonormide vaidlustamise, piiride kehtestamise ja teiste piiride austamise ning tundekasvatusega. Et ka lasteaias räägitaks kehadest, sealhulgas suguelunditest, häbita. Peenis on peenis, vulva on vulva jne, nagu käsi on käsi ja jalg on jalg. Et ei antaks signaali, justkui mõned kehapiirkonnad oleksid tähistatud kuidagi koodnimetustega või veiderdavalt. Ehk seksuaalkasvatus peaks hõlmama seda kõike. On rõõmustav, et leidub üha enam lasteaiatöötajaid, kes soovivad osaleda koolitustel, et harida iseennast, aga toetada ka lapsevanemaid ja tõsta nende teadlikkust.

Erinevad reaalsused

Kõigi edusammude ja rõõmude kõrval on aga ka mitmeid alarmeerivaid asjaolusid. Olen seksuaalharija, seksuaalhariduse koolitaja ja edendaja, rahvusvaheline valdkonna ekspert ja veel mitu kohmakat silti. Inglise keeles piisaks ka eri sihtgruppe ja teemasid hõlmavast määratlusest sex educator. Kohtun aastas virtuaalsetel või füüsilistel koolitustel tuhandete inimestega, rohkem täiskasvanute, kuid ka laste ja noortega. 

Üldistatult paneb mind muretsema see, et noori koolitavad ja harivad inimesed seisavad paljuski eemal noorte infoväljast ja reaalsusest ning on ka teadmiste vallas nii mõneski teemas ajast maha jäänud. Eks murede sekka satub ka väikeseid rõõme, näiteks on teemad, mille kohta soovitakse koolitusi, üha mitmekesisemad. Kui aastaid tagasi oli tavapärane, et sooviti kuulda soovimatust rasedusest ja suguhaigustest, siis nüüdseks tuntakse üha enam huvi seksuaalõiguste, turvaliste suhete ning seksuaalse ja soolise mitmekesisuse ning identiteedi vastu. Olen põiminud neid teemasid oma koolitustesse ka ilma otsese tellimuseta, sest aluspõhimõtete ja -väärtusteta ei ole suguhaigustest rääkimine kuigi tulemuslik, aga kõik koolid ei ole seda sugugi avasüli vastu võtnud. On olnud ka juhtumeid, kui sama kool on palunud järgmist koolitust tellides homoteemadest mitte rääkida – kurb küll, aga ei mängi välja. Tegelikkuses on koolitajana pinget järjest vähemaks jäänud, sest mitmekesisus on nende teemade lahutamatu ja loomulik osa ning eks see jõuab üha selgema teadmisena ka haridussüsteemi. Minu silmis on aga murekoht just mitmekesisuse adumine ja neil teemadel noortele, laiemalt ka KOOS noortega rääkimine. Õpetajad ütlevad sageli, et nad ei tunne end kindlalt, nad ei oska ja nad ei tea. 

„Me ei ole nendest asjadest niimoodi rääkinud,” on üsna tavaline lause, mis koolitustel osalevate koolinoorte suust kõlab. „Niimoodi” võib omada iga vastaja jaoks eri tähendust, aga tihti peetakse selle all silmas pingevabadust, avatust, võrdne-võrdsega-suhtlust, aga ka „teistmoodi” teemade käsitlemist. 

Üks probleem on see, et seksuaalharidust on õppekavas liiga vähe ja see ei ole tihtipeale õppeainete vahel kuigi hästi lõimitud. Teisest küljest ei ole aga meie koolides pakutav seksuaalharidus minu hinnangul eriti sekspositiivne, naudingust räägitakse vähe, see ei ole piisavalt kaasav, nägemus mitmekesisusest ja sellest kõnelemine on piiratud, õpetajate täiendkoolitusi toimub vähe ning neil koolitustel käsitletavad teemad kohati justkui seisavad ajas.

Noorte mitmekülgsed identiteedid

Nüüdisaegne seksuaalharidus on praktikas endiselt pigem heteronormatiivne, soobinaarne ja traditsioonilistesse suhetesse takerdunud, kuigi mitmed uuringud[2][3] näitavad selgelt, et noorte seksuaalne ja sooline identiteet ning nende suhte-eelistused on üha mitmekülgsemad. „Süüdi” ei ole selles „homopropaganda” ega meiesugused „homopropagandistid”, vaid üha enam end otsivad ja vabamalt määratlevad põlvkonnad tervikuna. Viis aastat tagasi küsisid noored minult selliste seksuaalse identiteedi terminite kohta, mida ma polnud toona kuulnudki, ja sain endale väga toreda kaaskoolitaja nendesamade noorte hulgast. Nüüdseks on minu kui seksuaalkoolitaja jaoks elementaarne, et ma hoian end nende teemadega regulaarselt kursis. Tõsi, „vanal heal ajal” oli koolitamine palju lihtsam, sest hetero-, bi- ja homoseksuaalsuse käsitlemine tundus palju selgem kui praegusesse pilti lisandunud ja üha lisanduvatest identiteetidest, siltidest ja määratlustest rääkimine. Rohkem on ebakindlust ja kimbatust, aga samas on abi hoiakust, et kõik see, mis inimestele endile sobib ja rõõmu teeb, on ilus ja tervitatav. Aromantilisus, aseksuaalsus, hallid alad, mitmikkiindumus, polüsuhted, suhteanarhia jne – neid teemasid esineb noorte eludes üha enam ja iga seksuaalhariduse pakkuja peaks neist vähemalt teadlik olema. Mida vanem on kooliaste, seda enam tõusevad need esile. Samas on meil aga endiselt probleeme teadliku ja innuka nõusoleku mõiste selgitamisega, mis on seksuaalkasvatuse A ja O. Kui nii elementaarsest asjast räägitakse niivõrd vähe, siis kas ei ole ebarealistlik oodata mitut sammu edasi? Ehk ongi, aga selles suunas peaks siiski liikuma. Eesti LGBT Ühing on näiteks alati valmis õpetajaid toetama ning soolise ja seksuaalse mitmekesisuse teemadel harima. Eesti Seksuaaltervise Liit samuti. Eneseharimiseks on aga taskuhäälingud, artiklid, uurimused, blogid ja vlogid igaühele kättesaadavad.

Lisaks teadmistele on oluline jälgida ka oma keelekasutust ning normaliseerida mitmekesisust, näiteks seda, et on inimesi, kelle sooline enesemääratlus ei sobitu binaarsesse süsteemi, kellel puudub seksuaalne külgetõmme teiste inimeste vastu või kes ei koge romantilist armastust. Vältida selliseid väljendeid nagu „kõik” või „normaalselt” või „kui mees ja naine loovad suhte”… Kasutada perekondadest rääkides neutraalseid nimetusi. Mõista ja ka selgitada, et ainus aktsepteeritav suhtevorm ei ole monogaamia, ning suhtuda lugupidavalt noorte valikutesse ja eelistustesse ka selles vallas. Paraku on endiselt õpetajaid ja noorsootöötajaid, kelle kõnes kohtab palju soo- ja muid stereotüüpe, ning vaatamata soolise võrdõiguslikkuse ja sallivuse kuulutamisele õppekavades ning üha sagedasemale mõistmisele, et mitmekesisus on elus normaalne nähtus, takerdub keel aegunud normidesse. 

Mitte ainult inimeseõpetus

Need on teemad ja küsimused, millega tegelemisel tuleb õpetajaid toetada ja mille eest ei vastuta vaid inimeseõpetuse õpetajad, vaid kogu koolipere. Seksuaalkasvatus ei toimu vaid üksikutes inimeseõpetuse tundides. See toimub ka emakeele, kirjanduse, muusika, bioloogia, kehalise kasvatuse jt tundides – teadlikult või teadmatult, avalike või varjatud sõnumitega, aga ka konkreetselt valitud teemade kaudu. Samas ei ole seksuaalharidus ja seksuaalkasvatus ainuüksi õpetajate vastutusala. Väärtuskasvatus, mida seksuaalkasvatus oma olemuselt esindab lisaks sellele, et see on otsapidi tervisekasvatus, peab olema hinnatud nii juhtkonnas kui ka haridussüsteemis laiemalt. Koolijuhid ei tundu sageli aduvat, kui olulise nähtusega on tegu. Inimeseõpetus, mille alla seksuaalkasvatus kuulub, on endiselt mitmes koolis nn koormust täita aitav aine – see, kellel on väike koormus, saab aine enda anda. Koolijuhtide juurest jõuame aga KOVide ja ministeeriumi tasandile ning kogemus näitab, et ka neis institutsioonides on mõistmine konarlik. 

Kui tulla aga tagasi õpetajate juurde, siis sageli ei aduta, et nende antavas aines ja tundides on ka seksuaalkasvatus omal kohal, ent kui see oleks teadlikum ja teadvustatum tegevus, oleks see märksa tõhusam. Inimese olemus, suhted, tunded, piirid, enese identiteedi väljendamine – seda saab toetada väga mitmekülgselt. Meenutan rõõmuga üht eakat kirjandusõpetajat ühes suures kutsekoolis, kus käisin üldisemalt seksuaalsusest kõnelemas. Kui küsisin, kas kellelgi tekib seoseid oma ainetunnis käsitletuga, mida võiks ühendada seksuaalkasvatusega, tõstis ta käe ja ütles uhkelt, et tema tunnis toimub see pidevalt, sest tegelaste isiksust, suhteid ja kogemusi analüüsitakse ka sellest aspektist. Imeline! 

Me ei saa õpetada uusi põlvkondi vanamoodsalt ja eeldada, et sellel on positiivne mõju. Noorte inforuum on muutunud, seksuaalsuse ja soo teemadel kättesaadav teave on palju mitmekesisem. Samas on neil vaja, et usaldusväärsed täiskasvanud oleksid avatud ja uudishimulikud ning toetaksid nende teemade käsitlemist ja mõtestamist. Muutused on paratamatud ning nende mõistmine ja iseenda harimine on iga täiskasvanu võimalus ning vastutus, et noored saaksid olla õnnelikud ja koolirõõm laieneks kõigile. Või selleks et minimaalselt oleks tagatud vähemalt see, et keegi ei tunne end tühistatu, kõrvalejäetu või olematuna. Miinimumist jääb väheks, ent alustada võiks kas või sellest. 

Artikke ilmus septembri Müürilehes https://www.muurileht.ee/uue-polvkonna-seksuaalharidus/?fbclid=IwAR3E_k5gfPgqzqBEMQt1CewQCZ1mv-FlVXO5lWxVLWVFxbmBc3R8HVYpOTI