Miks eirab meditsiiniteadus kliitorit? Kas sellepärast, et selle ainus ülesanne on naise orgasm?

Meditsiiniõpikud on täis anatoomilisi pilte peenisest, kuid kliitor leiab heal juhul vaid mainimist. Paljud tervishoiutöötajad tunnevad end isegi ebamugavalt sellest rääkides. 

Professor Caroline de Costa ootab tagasisidet. Austraalia ja Uus-Meremaa sünnitusabi- ja günekoloogiaajakirja (Australian and New Zealand Journal of Obstetrics and Gynaecology) toimetaja palus mitu kuud tagasi maailmakuulsal Melbourne’i uroloogil kirjutada juhtkiri puudulikest teadusuuringutest, ja mis veelgi murettekitavam, püsivast teadmiste puudujäägist naiste reproduktiivsüsteemi olulise osa kohta.  

Uroloog professor Helen O’Connell nõustus. Kuid nädal pärast juhtkirja ilmumist on De Costa postkast kahtlaselt vaikne. Kuigi ta on harjunud, et naiste suguelundite üle arutlemisse suhtutakse kiretult, kahtlustab ta, et kolleegide jaoks on see teema liiga piinlik, et sõna võtta.

Artikkel rääkis kliitorist – organist, mille ainus funktsioon on naise orgasm. Ja murettekitaval hulgal tervishoiutöötajatel on ebamugav seda teemat arutada. 

„Sellest ei räägita,“ ütleb De Costa, kes on ühtlasi sünnitusabi- ja günekoloogia professor James Cooki ülikoolis. „Ma käin konverentsidel ja töötubades, toimetan ajakirja, loen teisi ajakirju. Ma loen kogu aeg uurimusi, kuid mitte kuskil ei mainita kliitorit.“

Esimest laiaulatuslikku anatoomilist uurimust kliitorist juhtis O’Connell ja avaldati 1998. aastal. 2005. aastal järgnenud uuringus vaadeldi seda MRT all. O’Connell avastas, et kliitor ei ole lihtsalt väike erektsioonikoe nupuke, mida mõnes tekstis nimetatakse ka kui peenise „kehvaks homoloogiks“. Tegelikult on see hoopis ebamaise kujuga – rohkete närvilõpmetega kliitorilukk on pelgalt kubemeluu alla ulatuva, tupeava ümber mähitud ja erutudes paisuvate korgaskehadega elundi väline osa. See nägi välja nagu orhidee. See oli ilus.

20 aastat pärast selle murrangulise uuringu avaldamist on kliitori anatoomia jätkuvalt meditsiiniõppekavast ja meditsiinilistest uuringutest suuresti puudu. Kirjandusuuringus, mille O’Connelli meeskond tema Austraalia ja Uus-Meremaa sünnitusabi- ja günekoloogiaajakirja juhtkirja jaoks läbi viis, selgus, et pärast 1947. aastat on maailmas avaldatud vaid 11 teadusartiklit kliitori anatoomilise lahkamise teemal. Veel sajad mainisid kliitori anatoomiat vaid seetõttu, et see oli seotud protseduuridega, mille abil taastada tunnetust pärast kliitordektoomiat ehk naiste suguelundite moonutamist (kliitori ots eemaldatakse osaliselt või täielikult). Vaatamata sellele tööle kirjutas O’Connell: „Me näeme kirjandust kahtlemas naiste orgasmi tähtsuses, argumenteerides, et evolutsioonilisest võib naise orgasm olla pelgalt mehe orgasmi jäänuk.“ 

Rääkides Guardian Australiaga oma konsultatsiooniruumidest Ida-Melbourne’is, ütles O’Connell, et arvamus, et kliitor on parimal juhul ebaoluline ning halvimal juhul häbiväärne, püsib valdav. Ta meenutab üht vestlust auhinnaõhtul, kus tema õpilane võitis auhinna uuringu eest, milles ta uuris kõõlust, mis hoiab kliitorit oma kohal.  

„Minu vastas istuv väga olulisel kohal isik arvas, et see töö – mille juhendaja ma olin, aga ma ei usu, et ta seda teadis – on vuajerism,“ ütles ta. 

„Mu õpilane uurib teaduslikult anatoomiat ja selle mehe maailmas on see…“ 

Ta tegi pausi. „Mis küll juhtus temaga, et nähes noort naist sellist projekti läbi viimas, mõtleb ta sellest seksuaalse alatooniga? See on lihtsalt väga erinev sellest, kuidas minu aju töötab.“ 

Mässuline doktorikraad 

1980-ndatel, kui O’Connell oli meditsiinitudeng, ajasid anatoomiaõpikud teda lausa vihale, sest need sisaldasid ulatuslikke anatoomilisi jooniseid peenisest, kuid kliitor oli märgitud pelgalt joonealuse märkusena. 

„Mees on kujunenud normiks ning siis on meil need muud, kes pole mehed,“ ütles ta. „Ja nende ainulaadsed omadused on erinevused… tekkis tunne, et nad ei ole omaette inimesed selles mõttes nagu on teised täisväärtuslikud inimesed, kes väärivad oma kehaosadest täielikku kirjeldust.“

Kui ta spetsialiseerus uroloogiale, märkas ta, et kui eesnäärme eemaldamise operatsioonil pöörati erilist tähelepanu, et peenise erektsioonikudedega seotud närve mitte kahjustada, tuginedes uuringutele, mis esimest korda viidi läbi 1970-ndatel, siis kliitori närvide kaardistamiseks ei olnud ühtegi sarnast uurimust tehtud. Ta viis läbi uuringu 12 surnukeha peal, kaardistades lülisamba närve. „Oli üsna selge, et see, mida me vaatasime, oli pigem organi vari kui organ ise,“ ütles ta.

Seejärel astus O’Connell doktorantuuri, et uurida kliitori anatoomiat.

„Ma arvan, et tõenäosus, et mõni mees märkaks, et selles vallas on miskit puudu, kui enamus minu naiskolleege seda ei märganud, on ääretult ebatõenäoline,“ ütles ta. „Ma arvan, et mind kasvatati veidi mässumeelseks.“

Nüüd saab ta kirjeldada kliitori kuju 3D prinditud mudeli abil, mis on välja töötatud koostöös dr Ea Mulliganiga – ta on arst Adelaide’ist, kes on teinud tuhandete anatoomiliselt korrektsete kliitorite tootmise ja levitamise oma pensioniea hobiks. (Kui oled selle otsingutel, siis otsi Etsy’st „anatomical clitoris“ või kirjuta anatomical.education@gmail.com, kui soovid tellida hulgi.) Mulligan jagab neid konverentsidel ja rahvatervise seminaridel, ning plaanib Feasti, Adelaide’i omapärase kunsti ja kultuuri festivalile üles seada oma laua, kus jagada tasuta kliitoreid.

Kui ma rääkisin temaga telefonitsi tema kodust Adelaide’is, pakkus ta, et saadab mulle ühe kolmest kastist koos 200 kliitoriga, mis parajasti tema verandal on. Üks kast on saadetud nii O’Connellile, de Costale kui ka anatoomiaprofessorile meditsiinikooli Uus-Meremaal Dunedinis. Viimane neist töötas varem kliitori patoloogianäidisega, mis nägi välja nagu „eelmise nädala lihajääk“.

„Paljud meditsiinitudengid ja arstid, kellele ma kliitoreid jaganud olen, on imestanud, et see on nii suur, sest seda meditsiinilises kirjanduses väiksemana kujutatud,“ ütles Mulligan. „See on väga näitlik juhtumiuuring naiste murede nähtamatusest teaduses ja meditsiinis.“

Kui Mulligan 1970-ndatel meditsiini õppis, siis töötas ta anatoomiaõpikuga, kus oli üks lehekülg häbeme anatoomiast ning „viis lehte peeniseid iga võimaliku nurga alt“.

Praegu on olukord vaid marginaalselt paranenud. James Cooki ülikoolis, kus de Costa õpetab, on viiendal aastal ühetunnine loeng kliitori seksuaalsest funktsioonist. Austraalia ja Uus-Meremaa sünnitusarstide ja günekoloogide kuningliku ülikooli (RANZCOG) õppekava hõlmab seksuaaltegevust ja sellega seotud häireid, kuid mitte kliitori funktsiooni. Ülikooli enda sõnul julgustab see „isejuhtivat õppimist“ ja „tunnistab, et naiste anatoomia ja seksuaalsuse halval mõistmisel on pikk ajalugu“.

„RANZCOG toetab kõiki jõupingutusi, et parandada teadmisi suguelundite anatoomia, füsioloogia ja patofüsioloogia kohta, eesmärgiga tagada naistele parim abi,“ ütles ülikool oma avalduses.

Cliterati 

Inimese kohta, kes oli kella üheni öösel surnukuuris, näeb O’Connell oma kabinetis märkimisväärselt värske välja. Ta viis läbi lahkamist, et kaardistada kuseteede anatoomiat osana ülemaailmsest pingutusest võidelda naiste kusepõievähi vastu, ütles ta Guardian Australiale.  

Oma korralike prillide ja kuiva ning tehnilise keelekasutusega ei tundu O’Connell üldse mässumeelsena. Aga siis räägib ta rahulikult teemadest, mis paneksid paljud tema kollegid punastama, ja välja tuleb tema mässuline pool.

Näiteks orgasmid. 2016. aastal oli O’Connell kaasautoriks uurimusele, kus leiti mitme makroskoopilise anatoomilise lahkamise põhjal, et tupeseinas polnud mingeid tõendeid  erektsioonikudede kohta – teisisõnu, et G-punkti ei eksisteeri. (O’Connell rõhutas, et antud teemal oli veel palju tööd vaja teha, kaasaarvatud kuseteede kaardistamist.) Tänase päevani on kliitor ainus teadaolev erektsioonikude selles piirkonnas, mis viitab sellele, et G-punkt on lihtsalt erutunud kliitori paisunud korgaskehad, mida on tunda läbi tupeseina.

Veel tähtsam – see tähendab, et nende tundmiseks tuleb kliitorit tuleb stimuleerida. See pole vagiinaga inimestele mingi uus fakt, kuid selle info jagamine on oluline, et nad saaksid elada tervislikku ja rahuldavat seksuaalelu.

See, et enamus naisi ja inimesi, kellel on vagiina, vajavad orgasmi saamiseks kliitori stimuleerimist, lihtsalt kinnitab O’Connelli sõnul fakti. „Kliitori ignoreerimine ja käitumine nagu see poleks orgasmi saamiseks fookuses ei tule kõne allagi.“ 

Ta spekuleeris – pärast täpsustamist, et ta ei ütle seda kui uroloog – et sajandeid seksismi, mida on toitnud ebareaalsed kujutlused seksist Hollywoodis, on aidanud ehitada G-punkti müüti ja kahandanud kliitori rolli. Ja see julgustab inimesi asju tegema viisil, mis tõenäoliselt töötavad vastupidiselt.

„Inimesed tahavad seda maagilist olukorda, kus mees saab rahulduse läbi vaginaalse penetratsiooni ning see, mis annab mehele naudingut, pakub ka naisele naudingut,“ ütles ta. „Peaaegu keegi ei saavuta seda eesmärki, sest meie organid ei ole sellisel maagilisel viisil kujundatud, et tõukeliigutustega orgasmini jõuaksime.“ 

Väljaspool meditsiiniringkonda on O’Connelli uurimused innukalt vastu võetud. USA kunstnik Sophia Wallace lõi kampaania „kliteraatia“ („cliteracy“), mis informeerib naisi nende anatoomiast.

„Wallace’i kunst toob ajalooliselt pimeduses olnud organi päevavalgele,“ ütles O’Connell, lisades: „See on lahe, kas pole?“ Ta on õnnelik feministliku kunstiliikumise tahtmatu algatamise üle. „See on fantastiline!“ ütles ta. „Kes oleks kunagi midagi sellist osanud ette kujutada?“ 

De Costa sõnul on kunstnikud teinud kliitori anatoomiat oma töödesse kaasates vaieldamatult paremat tööd, kui Austraalia ja Uus-Meremaa sünnitusarstide ja günekoloogide kuninglik ülikool. 

Sydneyst pärit kunstnik Alli Sebastian Wolf lõi 2017. aastal 100:1 skaalal anatoomiliselt korrektse kuldkliitori nimega „Glitoris“. 

„Ma olin oma 20-ndate keskel, kui nägin, milline kliitor päriselt välja näeb ja olin esmalt vaimustuses sellest, kui imeline see on ja teiseks: mille kuradi pärast pole seda meile näidatud ega õpetatud? Samas kui ma teadsin juba ammu enne puberteediiga, milline on munajuha ja emaka kuju. Mis on ilmselgelt palju vähem tähtsamad minu igapäevaelus,“ ütles ta.

„Glitoris“ võiks rippuda kuskil galeriis, aga sai kuulsaks, kui Sebastian Wolf võttis selle kaasa Naiste Marsile, Mardi Gras’le ja teistele avalikele üritustele, mida külastas koos Cliteratiga – Sebastian Wolf ja tema sõbrad kuldsetes liibuvates kostüümides ja siniste parukatega.

„Paljud arvasid, et see on kuldne kalmaarikuju, paljud arvasid, et need on kopsud, kiil või munandid,“ ütles ta. „Ma kohtusin ka mõne sünnitusarsti ja günekoloogiga, kes ei teadnud sellest enne skulptuuri nägemist midagi ja see on hirmutav.“

Sebastian Wolfi arvates on mõnel inimesel seksist ja seksuaalelunditest lihtsam rääkida festivalil üleni glitteriga kaetud naisega kui enda arstiga. Ta töötab hetkel majakõrguse kuldse täispuhutava kliitori kallal, kuid loodab, et kliitori teadvustamine muutub peagi nii mitte-vastuoluliseks, et nendest kunsti tegemine oleks samamoodi minevik nagu kunst peenistest.

„Loodetavasti jõuab minu kunst ühel hetkel selle punktini, kus see on täiesti ebaoluline,“ ütles ta. „Oleks suurepärane, kui inimesed reageeriksid sellele, et „oh, kuidas sa kõik need litrid sinna külge said?“, mitte „mis see on ja miks me sellest midagi ei tea?“.“

O’Connelli eesmärk on sarnaselt tagasihoidlik: et naiste anatoomia oleks sama oluline kui meeste anatoomia. Ja see tähendab tingimata institutsionaalsete ja ühiskondlike eelarvamuste ületamist oma seksuaalsust nautivate naiste suhtes. See tähendab kliitori uurimist.

The sole function of the clitoris is female orgasm. Is that why it’s ignored by medical science? The Guardian