Kuidas ennast ja enda kaaslast „mängima“ kutsuda?

OSA I

Täiskasvanuna on kõigil meeletu soov elu ratsionaliseerida (minul isiklikult küll) ja tekib sama küsimus nagu Best B4 kunagi oma laulus teadis küsida “Milleks meile küll see mäng?”. Mängu on vaja meile selleks, et tagasi tuua see tükike maagiat, mis muidu mattub meie igapäevaelu rutiini ja toimetuste alla peitu. Kui kõik mängijad järgivad mängureegleid ja usuvad hetkeks sellesse väljamõeldud reaalsusesse, mis sellel ajal kehtib, võib mäng mõjuda nii kütkestavalt ja kaasahaaravalt, et kaovad mõtted ja aeg läheks justkui katki. Täiskasvanuna on seks üheks võimaluseks andunult mänguilu nautida. 

Okei, müüdud! Tahan seda mängu mängida, mis kõlab nagu galaktika kokkupõrge – kuidas seda saab? Mis selleks tegema peab? 

Nii väga, kui ka ei tahaks alustada järgmist peatükki sõnadega “siin on 5 nõuannet, mis aitavad sul kosmilist seksi kogeda”, siis selleks, et jõuda seksini, mis on sinu jaoks piisavalt naudingut pakkuv, tuleks ühe minu lemmik mõtleja-teadlase Brene Browni sõnul alustada nendest asjadest, mis seda hoopis takistavad. Miks see nii on? 

Kui me räägime kõigest toredast – sellest, kuidas või mida kõike võiks proovida, siis blokkerid, mis sind tagasi hoiavad, on endiselt seal.. need ei kao iseenesest kuhugi. Tavaliselt on tegemist mingit sorti häbi, hirmu või sooviga mitte haavatav olla. Seega on loomulik, et eelistame “how to” liste, sest need on palju lihtsamad ja mugavamad. 

Minul isiklikult oli võimatu naudingute maailma sukeldada enne, kui sain sõbraks enda kehaga.. “Sõbraks” kõlab siiani kohati paljulubavalt, pigem jõudsime üksteisega aktsepteerivasse, neutraalsesse kohta. Enne seda ei suutnud ma sügavat lähedust kogeda, sest tundsin häbi ja minu peas mängis plaat “ma ei suuda kogeda naudinguid”… mis sügavamale vaadates peegeldas tegelikult hoopis hirmu, et ma ei vääri armastust. 

Kõigil on omad hirmud ja haavad, mis segavad meid armastamast ja nautimast. Häbi toitub ja saab jõudu juurde vaikimisest ja salatsemisest, seega mis iganes sinu deemonid ka poleks, loodan, et leiad enda jaoks selle turvalise koha (mind aitas teraapia) või inimese, kus enda häbil ja hirmul õhk seest välja lasta, et see saaks nagu tühi õhupall maha kukkuda ja ei tunduks enam nii hirmutavalt halvav.. Ei, see ei ole lihtne, aga see on seda väärt – I promise! 

Kui see “lihtne” algus on tehtud (hehe, I know), siis saab astuda sammukese enda naudingute mängule lähemale. Kui sa julged olla enda vastu aus ja küsida “mis mulle (päriselt) meeldib või midagi tahaksin kogeda, proovida?”, siis vastus, mis pinnale ilmub, võib sind üllatada ja olla hoopis midagi muud, kui see, mida oled siiani enda mänguks pidanud.

Miks mulle enam ei meeldi see, mis varem meeldis?

Elus on vähe asju, mis kulgevad lineaarselt – täpselt nii on ka seksuaalsete soovide ja ihaga. See, mis mulle kunagi meeldis, ei pruugi mind täna enam erutada ja see on täiesti normaalne, sest ajaga muutub kontekst minu ümber ja ka mina ise selle kõige keskel. Seega sloganlik “Õpi ennast tundma!” on igati õige, kuid vajaks väikest täpsustust: “Jätka enda tundmaõppimist!”. Kui me aktsepteerime muutust enda mängueelistustes ja soovides, siis on lihtsam vastu võtta teadmist, et ka meie kaaslas(t)e soovid ja eelistused võivad ajas muutuda. 

Ajaga võib kõikuda ka mugavusaste, mis meil enda kaaslasega on – lisaks sellele, et suhte alguses tunneme end rohkem haavatavana ja pikemas suhtes mugavamalt, võib ka pikemas suhtes olles mugavusaste kõikuda. Seda võib mõjutada stress, valesti mõistmine, vaimse ja/või füüsilise läheduse kadumine jne. Ainus võimalus üksteisega (uuesti) kokku tulla on läbi kommunikatsiooni. Säilita nii enda kui ka enda kaaslase vastu uudishimu: küsi, kas ta tunneb ennast siin suhtes nähtult; kas ta saab piisavalt tähelepanu jne. Ja ka vice versa – kommunikeeri partnerile ka enda vajadusi. Üksteisega suheldes on märksõnadeks kuulamine, mitte eeldamine ja leebus. 

Mulle meeldib see mäng, mis ma kunagi mängisin – miks see ei tööta enam!?

Vastus on lihtne (tegelikult Emily Nagoski on selle kohta terve raamatu kirjutanud), aga in a nutshell: spontaansele ihale, mis meid üksteiselt riideid seljast kiskuma paneb, ei tasu lootma jääda, sest see kaob ära või õigemini muutub see reaktiivseks ihaks. Milleks? 

Põhjus-tagajärg seoseks ehk kui partner vajutab sinu iha gaasipedaalile ja võtab samal ajal ära jala pidurilt, siis on suur tõenäosus, et sinu iha n-ö aktiveerub. Ja vastupidi, kui partner vajutab korraga alla nii piduri ja gaasi, siis on pigem tõenäoline, et pidur summutab soovi partneriga lähedust jagada. 

Enda jaoks võiks lahti mõtestada, mis mind on varasemalt erutanud või mis teeb seda praegusel ajahetkel ning seejärel mõelda enda kaaslasele – mis võiks talle meeldida? Kuna meie suurim seksuaalne organ on aju, siis tasub kindlasti suguelunditest kaugemale mõelda. Mõtle hoopis asukohale, lõhnadele, ühistele erutavatele mälestustele; küsimustele, mida üksteiselt küsida jne. Kui mängu sisu on orienteeruvalt paigas ja soov ennast mängima kutsuda on olemas, siis järgmise sammuna võiks mõelda…

Mis on see koht, see tunne enda sees, kust kutse tuleb?

See on koht, kus sa võiksid tunda ennast hästi, enesekindlana, seksikana, mängulisena – see on sinu mäng, seega sinu valik. Tea, et sa väärid seda ja kogu seda mänguilu, mis mänguga kaasneb! Sa võid ennast peeglist vaadata ja näha seal ennast, enda enesekindlust, mitte ainult enda välimust, vaid tõesti ennast – enda soove, enda kirge, enda võimekust. Tunne, et see oled sina. Proovi jõuda kohta, kus sa tunned soovi, mitte survet, alustada – ma tahan, mitte ma pean. 

Ja nüüd on partneri(te) kord!