Miks tunnevad naised survet raseerida?

Naked Love

Naked Love

Kirjuta Google’isse “Millal hakkasid naised…” ja üks esimesi vasteid, mille saad on: “Millal hakkasid naised raseerima?”

Vastus sellele küsimusele ulatub sajandite taha. Karvad ja nende eemaldamine on kaua kujundanud sugudevahelist dünaamikat, rõhutanud klassi ning defineerinud feminiinsust ja “ideaalset keha”.

Viimase aja sotsiaalsed arengud on pannud aga paljusid noori naisi oma kehakarvu omaks võtma. Aina enam naisi on võtnud karvad kui sotsiaalse häbi allika ja muutnud need hoopis isikliku tugevuse sümboliks.

Soovoolavuse (gender fluidity) tõus, kehapositiivsuse liikumine ja kasvav erinevustega arvestamine ilutööstuses on kõik panustanud uue karvasuse laine saabumisse.

“Karvad on sügavalt stigmatiseeritud ja häbiga varjutatud,” ütles ÜK Birminghami ülikooli üleilmse eetika professor ja “Ideaalne mina: ilu kui eetiline ideaal” (“Perfect Me: Beauty as an Ethical Ideal”) autor Heather Widdows telefoniintervjuus. “Nende eemaldamine on üks väheseid esteetilisi tavasid, mis on muutunud ilurutiinist hügieenirutiiniks.”

“Enamik naisi tunneb tänapäeval, et nad peavad raseerima. Nagu neil pole muud valikut. See on sügavalt ärevusttekitav – kuigi sellised arusaamad on vaikselt muutumas.”

Vana-Egiptusest Darwinini

Karvutus ei olnud naistelt nõutud enne 20. sajandi algust.

Enne seda oli karvaeemaldus miskit, mida nii mehed kui naised tegid – juba kiviajal, Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas ja Rooma impeeriumis – kasutades selleks merekarpe, mesilasvaha ja erinevaid teisi depilaatoreid. Victoria Sherrow kirjutab raamatus “Karvade entsüklopeedia: kultuurilugu” (“Encyclopedia of Hair: A Cultural History”), et nendel iidsetel aegadel nähti karvatust keha puhtana hoidmise vahendina. Vanad roomlased seostasid seda ka klassiga: mida siledam nahk, seda puhtam ja kõrgemast klassist sa olid.

Lähis-Idas ning Ida- ja Lõuna-Aasias oli kogu näo ulatuses niitidega epileerimine tavaline. Küll aga peeti monokulmu mõlema soo puhul veetlevaks ning toodi seda söe abil isegi esile.

Pärsias peeti karvaeemaldust ja kulmude kujundamist naiste puhul täiskasvanuikka jõudmise ja abiellumise sümboliks – põhiliselt harrastatigi seda ainult sel puhul. Hiinas peeti kehakarvu kaua normaalsuseks ning isegi tänapäeval on naistel raseerimiseks seal vähem sotsiaalset survet.

Sama käib ka teiste Aasia riikide kohta: kuigi karvaeemaldus on muutunud selle maailmajao noorte naiste jaoks rutiiniks, pole näiteks kubemekarvade vahatamine või piiramine nii tavaline kui see on läänes.

Koreas on kubemekarvu kaua peetud viljakuse ja seksuaaltervise sümboliks – 2010-ndate keskpaigas tuli Koreast mitmeid teateid, et naised lasevad endale karvu kubemepiirkonda lausa juurde istutada.

Eurooplastel pole alati olnud kinnisideed karvavabast nahast.

Keskajal pidid õiged katoliiklikud naised feminiinsuse märgina laskma oma karvadel kasvada, kuid varjama neid avalikus kohas. Vaid näokarvu peeti inetuks: 14. sajandi leedid kitkusid otsaesiseid karvu, et juuksepiir kõrgemal oleks ja nägu ovaalsem paistaks. 1558. aastal troonile tõustes muutis Elizabeth I kulmude kitkumise moodsaks.

18. sajandi lõpuks ei pidanud Euroopa ja Ameerika naised karvaeemaldust jätkuvalt väga oluliseks, kuigi kui prantsuse habemeajaja Jacques Perret 1760. aastal esimese žileti leiutas, kasutasid seda ka mõned naised.

Karvaeemaldus ei saanud Atlandi ookeani mõlema kalda naiste jaoks olemuslikuks ilurutiini osaks enne 19. sajandi lõppu. Kaasaegne arusaam, et kehakarvad on mittenaiselikud, sai alguse Rebecca Herzigi “Kitkutud: karvaeemalduse ajalugu” (“Plucked: A History of Hair Removal”) sõnul Charles Darwini 1871. a. raamatust “Inimese põlvnemine” (“The Descent of Man”).

Darwini loodusliku valiku teooria seostas kehakarvu “primitiivse päritolu ja atavistliku tagasipöördumisega “vähemarenenud” eluvormiks,” kirjutab Maine’is asuva Bates College’i soo- ja seksuaaluuringute professor Herzig. Sama mõte ümberpööratult tähendas inglise loodusteadlase Darwini arvates väiksem karvakasv märki kõrgemast arengutasemest ja seksuaalsest atraktiivsusest.

Darwini ideede populaarsuse tõusuga hakkasid teised 19. sajandi meditsiini ja teaduse eksperdid seostama karvasust “seksuaalse inversiooni (homoseksuaalsuse), haiguspatoloogia, hullumeelsuse ja kriminaalse vägivaldsusega,” lisas Herzig. Huvitaval kombel nähti neid seoseid eelkõige naiste, mitte meeste kehakarvadega – mitte ainult evolutsioonilistel põhjustel, vaid Herzig viitab ka “soolise sotsiaalse kontrolli” jõustamisele ajal, mil naiste roll ühiskonnas tõusuteel oli. Widdows selgitas, et naistele selgeks tegemine, et nad peavad olema karvutud, et olla tähelepanu väärivad, oli heteronormatiivne viis kontrollida nende kehasid – ja olemuslikult neid endid – läbi häbi.

20. sajandi alguseks pidasid valge Ameerika ülem- ja keskklass siledat nahka feminiinsuse märgiks. Naiste kehakarvu peeti rõvedaks ning nende eemaldamine pakkus “viisi end eristada tahumatutest inimestest, alamklassist ja immigrantidest,” kirjutas Herzig.

Naiselik “vajadus” 

Muutuv mood 20. sajandi esimestel kümnenditel – varrukateta kleidid, mis paljastasid ihu – populariseeris USA-s kehakarvade eemaldamist veel enam.

Harper’s Bazaar oli 1915. aastal esimene naisteajakiri, mis korraldas kaenlaaluste karvade eemaldamisele pühendatud kampaania (kirjeldades seda “vajadusena”). Samal aastal tõi meeste raseerijaid tootev ettevõte Gillette turule esimese spetsiaalselt naistele turundatud raseerija Milady Décolletée. Selle reklaam ütles: “Ilus täiendus daami tualettlauale – ning lahendus piinlikule probleemile.”

1930-ndate ja 40-ndate lühemad kleidiservad ning nailonsukkade defitsiit II maailmasõja ajal tähendas, et aina enam ameerika naisi hakkas ka oma jalgu raseerima. Bikiinide saabumine USAsse 1946. aastal tähendas, et ettevõtjad ja naissoost tarbijad hakkasid tähtsustama jalgevahepiirkonna karvade piiramist ja kujundamist.

1950-ndatel, kui Playboy müügilettidele saabus (esimene väljaanne 1953. a.), lõid paljaks raseeritud, aluspesu kandvad naised uue seksikuse standardi. 1964. aastaks raseeris 98% 15-44-aastastest Ameerika naistest oma jalgu regulaarselt. Vaharibad ja esimesed laserkarvaeemaldused debüteerisid umbes samal ajal, kuigi viimane neist sattus nahka kahjustava mõju pärast kiiresti põlu alla enne kui aastakümneid hiljem taas turule tuli.

“Siiski ei olnud raseerimine nii ekstreemne kui ta on seda täna,” ütles Widdows. “60-ndate lõpus ja 70-ndatel polnud karvapõõsad üldse haruldased, isegi Playboy’s. Umbes samal ajal saabus feminismi teine laine ning levis hipikultuur, mõlemad lükkasid tagasi karvatu keha kontseptsiooni. Paljude naiste jaoks olid kehakarvad oma võrdsete õiguste eest võitlemise sümboliks. Karvu ei peetud ebaloomulikuks – veel mitte.”

Muutus tuli Widdowsi sõnul järgmisel kümnendil koos vahatamise, pornograafia ja provokatiivsema popkultuuri tõusva populaarsusega. 1987. aastal avasid seitse Brasiiliast pärit õde New Yorgis salongi, kus pakkusid “Braziilia vahatamist” – kubemekarvade täielikku eemaldamist. Kuulsused nagu Gwyneth Paltrow ja Naomi Campbell lasid seda teha. Massid järgnesid neile.

“Kehakarvade eemaldamisest sai “eelduse” asemel norm,” selgitas Widdows. “Karvatust olekust on saanud ainus “naturaalne” ja puhas viis oma keha esitlemiseks. Ainult, et see ei ole tegelikult seda.”

Reklaamides ja meedias propageeritud karvavabade kehade ideaal on vaid kinnistanud arusaama, et naiste karvad on rõvedad. Samal ajal on karvadest lahti saamise meetodid muutunud aina täpsemaks – viimasel neljal kümnendil on kasutusele võetud elektrolüüs, impullsvalgus ja arenenud lasertehnoloogia.

“Kõik, mis tekitab halvakspanu, mille me tõukame iseenda defineerimiseks välja oma kultuuriruumist, tekitab vastikust, häbi ja vaenulikkust,” ütles Herzig CNN-ile e-mailis. “Nähtavad karvad naise kehal kipuvad tekitama tänapäeval tõelist halvakspanu. Tähelepanuväärne on, et tegemist on puhtuse ja sotsiaalse normi konstruktsiooniga, mitte tegeliku mustuse eemaldamisega. Enamik karvaeemaldusviise loovad uusi võimalusi mikrohaavade ja infektsiooni tekkeks.”

Karvade omaks võtmine

Arizona osariigi ülikooli nais- ja soouuringute professor Breanne Fahs andis 2008. aastal naistudengitele ülesande oma kehakarvu kasvatada ning kirjutada essee selle kogemuse põhjal. Fahs hõlmas hiljem sellesse ülesandesse ka kursusel käivad mehed, kellel paluti oma jalgu raseerida. Tema projekt kestab tänaseni.

“See ülesanne on naiste karvaeemalduse kultuurilise paratamatuse toonud tähelepanu keskpunkti,” ütles Fahs telefoniintervjuus. “Aastate jooksul on osalejad toonud järjepidevalt välja samu probleeme: sügav häbitunne, võitlus enesehinnanguga, isegi sotsiaalne eemaletõugatus.”

“On olnud heteroseksismi ja homofoobia juhtumeid – ettekujutus sellest, et jalakarvade kasvada laskmine teeb sinust lesbi või nende raseerimine homomehe. Naised ei pane tihti tähelegi kui palju ühiskond, pere ja sõbrad mõjutavad seda, mida me oma kehaga teeme. Ning seda, kui palju sellest, mida me peame valikuks – “mina valin raseerida” – on tegelikult meile põlvkondade kaupa peale surutud.”

Fahs märkas projekti tulemusel aga ka enda võimestamise, vastuhaku ja viha emotsioone. “Eriti viimasel kahel aastal valimiste ja #MeToo liikumise taustal, on tekkinud sügavam teadlikkus naiste kehasid puudutavatest piirangutest, feminismist, soost ja seksuaalsusest ning samamoodi tekkinud tahtmine vastu hakata või vähemasti mugavustsoonist välja murda,” ütles ta.

Mitte ainult Fahsi tudengid.

Terve hulk noori naisi võtab oma kehakarvu aina enam omaks, eriti Instagramis. See fenomen on jõudnud ka ajakirjadesse. Harper’s Bazaari septembrikuises numbris poseeris näitleja Emily Ratajkowski raseerimata kaenlaalustega (360-kraadine pööre ajakirja varasematest kaenlaaluste karvade vastastest seisukohtadest). Youtuber Ingrid Nilsen ja muusik Halsey on samuti oma kehakarvadega kiidelnud.

Ka uued naistele suunatud raseerimisvahendite brändid tekitavad naiste seas elevust ning julgustavad sel teemal positiivseid arutelusid pidama. Populaarse kehahooldustoodete brändi Harry’s raseerija Flamingo rõhutab oma reklaamidega valikuvabadusele, kasutades hüüdlauseid “Pole esindatust, pole vahatamist” ja “Me oleme kasvu poolt” (“No Waxation Without Representation”;”We Are Grow Choice”).

2017. aastal asutatud otse tarbijale suunatud raseerijat müüv idufirma Billie on samuti üks ettevõtteid, mis turundab mõtet valikust. Selle asemel, et näidata ideaalselt sileda nahaga modelle, nagu tüüpilistes raseerimisreklaamides, kujutavad Billie kampaaniad erinevaid naisi raseerimas, oma sassis kaenlaaluseid karvu kammimas või rannas bikiinides lamamas, erineval hulgal karvu paistmas.

“Ilmatult kaua on reklaamid selle temaatika tabusid vaid võimendanud,” ütles Billie kaasasutaja Georgina Gooley telefoniintervjuus. “Me tahame tunnustada fakti, et naistel on kehakarvad, neid näidata ja öelda, et raseerimine on valik. Kui sa soovid oma kehakarvu hoida, siis tähistame seda. Kui tahad neist vabaneda, on see samuti täiesti okei.”

Fotograaf Ashley Armitage, kes on Billie kampaaniate jaoks töötanud ja kes oma Instagrami kontol kehakarvu kunstiliselt kujutab, nõustub sellega. “Kehakarvad on isiklik valik,” kirjutas ta e-mailis. “Nende raseerimine, vahatamine või kasvatamine on kõik normaalsed valikud ja on igaühe enda otsustada.”

Mõte, et mitte raseerimine on valik, ei pruugi tunduda revolutsiooniline, kui rääkida kehakarvade normaliseerimisest. Siiski on see oluline samm selle teema ümber raamistamisel.

“Ma arvan, et aina enam naisi mõistab, kuidas kehakarvad on sügavalt seotud soo ja võimuga,” ütles Fahs. “Need emotsioonid, mida kehakarvad inimestes tekitavad, võib olla jõuline tööriist aktivismi ja sotsiaalsete muutuste jaoks.”

.

Marianna Cerini, “Why women feel pressured to shave” CNN