“Ma ei ole nõus!”

“Ma ei taha tädi kallistada!”
“Kallista ikka, tädi on muidu kurb.”

“Ma ei taha vanaisa kõdi!”
“Ah, kuule, mürada on ju vahva ja vanaisa on nii tore!”

“Ma ei taha pildi peale tulla!”
“Ära veiderda, kõik teised ju saavad siin seistud.”

Need situatsioonid on kõik otse elust. Terved põlvkonnad on üles kasvanud taju, tunnetuse ja reaalsusega, justkui me ei oleks päriselt enda omad. Eriti siis kui autoriteetne inimene seda ütleb. Jätan pikad kultuuriteoreetilised mõttespiraalid kõrvale ja lihtsustan asja nii: tugevama soovid ja tunded on olnud pikalt olulisemad kui haavatavama õigused. Rääkimata sellest, et me ei ole inimestena võrdsed kui meid nii koheldakse. Kel võim, sel õigus. See ei kehti vaid täiskasvanu-laps hierarhias, aga ka soosuhetes, töökollektiivis jne. Need on hoiakud, mis käivad inimeste eludes pikkade varjudena kaasas ja saavad häälteks meie sees.

Rõõmustav on, et arusaamad on muutumas, aga see ei ole tulnud iseenesest. Selle taga on dekaadidepikkune selgitustöö ja valmisolek kasvamiseks. Lapsevanemad ja teised täiskasvanud noogutavad üha enam kaasa, jagavad oma arvamust ning kinnitavad valmisolekut kasvatada järeltulijaid enda piire tajuvaks ja kehtestavaks, samuti teiste piire mõistvaks ning tunnustavaks. Enesemääramine ja nõusolek on olulised. 

Lapsevanemad seisavad siiski sageli olukorras, kus tuleb justkui žongleerida sugulaste solvumise ja lapse õiguste vahel. Kui aus olla, siis tegelikult ei tule. Me ju teame õiget valikut. Täiskasvanud saavad oma solvumiste ja tunnetega ise hakkama ning neis olukordades on ALATI õige ja vale valik. Vale on sundida last hoolitsema kellegi solvuva hinge eest selle asemel, et seista lapse enesemääramisõiguse eest. See on ebamugav, aga vältimatu, vajalik ja ainuõige. Me räägime teadlikust, vabatahtlikust, entusiastlikust nõusolekust ja selleni jõudmisest. 

.

Nõusolekuta kultuurist nõusolekukultuuri

Milleks selline kaarega tulek nõusoleku teema juurde, võiks küsida. Ma näen aga, et see on pigem  väga sirge tee. Nõusolekuks ei olda äkitselt valmis teismeeas või täiskasvanuna, kui selleks varasem kontekst puudub. Selle oluliseks ja suisa vältimatuks pidamise teadmisega peab kasvama sünnist saadik, sest nii luuakse normaalsus. Nõusolek ei puuduta vaid seksuaalseid tegevusi, vaid  meie enesemääramist ja -kehtestamist paljudes teemades. Kui me aga peame nõusolekut elementaarseks, siis seda IGAS teemas.

Kui jõuame seksuaalsete tegevuste käsitlemiseni, siis on üks lähenemine, mis mul tõsiselt sae käima tõmbab. See on “consent is sexy!” käsitlus. Ma saan ju aru, kus selle juured on (kuidagi peab selle kontseptsiooni ju tõrksatele maha müüma, agamitte nii!). Nõusolek ei ole mingi lisavürts seksi juures. Ilma selleta seksi lihtsalt ei olegi, on vägivald. Nõusoleku küsimine võib individuaalsel tasandil mõjuda küll jõustavalt, erutavalt, rõõmustavalt, näiteks kui inimeste tõmme on vastastikune, aga see ei ole lisavürts. 

Nõusoleku küsimine loob usaldust, aga see vajab ka harjutamist. Eriti neis eludes, kus see ei ole olnud kasvamise loomulik osa. Just nendesamade võimudünaamikate tõttu, mis on võtnud võimaluse olla jõustatud. Nõusoleku andmine vajab samuti harjutamist, eriti näiteks juhul, kui oled kasvanud teadmisega, et kombekas ja viisakas on naudingutele ei öelda. Üha enam avavad end inimesed, kes tabavad, et nad ei ole mitte alati partneri(te)lt nõusolekut saanud ega ka küsinud. See ei ole enamasti üleolev või ükskõikne tabamine, vaid selgusehetk, mis toob kaasa väga ebameeldivad tunded – süütunde, häbi. 

Teisalt on ühiskonnas toimuvate diskussioonide valgusel üha enam neid, kes tõdevad enda kohta, et mitte alati ei ole nad osalenud seksis vabatahtlikult ja sellega on kas nõustutud millegi vältimiseks või ei ole tabatudki, et peaks mingi nõusolek olema. Esimeste seas on rohkem mehi, teiste seas rohkem naisi, kuid asjad saavad olla ja on ka vastupidi. Nõusolekukultuuri puudumine teeb haiget kõigile, ükskõik, kas sind survestab või takistab litsiks tembeldamine või vajadus olla macho, et olla Mees. 

Nõusolekukultuuri(tust) on meedia, sealhulgas ka porno, kultiveerinud… aegade algusest saadik? Meedial aga on väga suur roll ja vastutus ühiskonna hoiakute kujundamisel. Läbi piltide, lugude, narratiivide, pealkirjade. Mida meedia ütleb nõusoleku ja/või selle puudumise kohta? Kui palju oleme näinud entusiastlikku nõusolekut filmides? Mitte väga. Ma jälgin pisteliselt nõusoleku dünaamikaid meedias, viimasel ajal eriti terava pilguga tõsielusaadetes (Rannamaja, Villa, Armastuse malev). Need  on noortele suunatud ja neis saavad kokku inimesed, kes televaataja meele lahutamiseks suhteid loovad, piire kompavad, konstrueeritud tingimustes tegutsevad. Mida me pigem ei näe, on teadlik ja innukas nõusolek, selle olemasolu, vältimatus, esiletõstmine, väärtustamine. Väga tahaks näha meedia teadlikkust ja vastutustundlikkust selles. Loodetavasti ei kaalu sensatsioon üle eetikat, tootja vastutust ja inimõiguseid.

Mõni mõte veel. Näiteks seksuaalhariduses kaua kaalu andnud “kuidas öelda ei” lähenemise asendamine “kuidas küsida/anda nõusolekut ja kuidas austada ei-d” lähenemisega. Lisaks tuleb üha enam rõhutada, et mitte ainult “ei” ei tähenda ei-d, aga ka “ma ei tea…”, “mitte praegu…”, “mitte siin…”, “mul ei ole hetkel tuju…”. Kui puudub entusiastlik jah, siis on ei. 

.

Kogu teemat pähklikoorde panna on keeruline, aga kui püüaks kuidagi asja kokku võtta, siis:

• Enesemääramisõigus ja teadlik nõusolek käivad käsikäes.
• Nõusolek on sootu, eatu, suhtestaatusetu nähtus, see ei puuduta vaid seksuaalseid tegevusi. 
• Vabatahtlik ja teadlik nõusolek peab olema elementaarne (seksuaal)suhte osa, ka püsisuhtes. 
• Ühele tegevusele antud nõusolek ei ole vaikimisi laiendatav kõigile tegevustele. Iga uus tegevus peab saama uue nõusoleku.

• Väljakaubeldud, manipuleeritud, pinnitud “jah” ei ole entusiastlik ja vabatahtlik “jah” ehk 20 korda saadud “ei” ei muutu entusiastlikuks nõusolekuks, kui lõpuks on “jah”  antud ebameeldivuste vältimiseks või tüdinemise tõttu. 
• Nõusoleku saamist ja andmist tuleb harjutada lapsest saadik, aga kunagi ei ole liiga hilja seda teha!