Õnnelikult elu lõpuni

Prints päästis printsessi, nad armusid, abiellusid, said palju lapsi ja elasid õnnelikult elu lõpuni… Või milliseid narratiive sina romantikast, armastusest ja külgetõmbest maast madalast mäletad? Ma täna ei keskendu sellele, kui vildakaid arusaamu muinasjutud meis kujundanud on või seda, mida need consentist ehk teadlikust nõusolekust räägivad (tähendab… ei räägi), ehkki sellest tahaks väga pikalt räntida. Ega ka sellele, kuidas neis narratiivides on naised pigem damsel in distress kui agentsed tegutsejad. Küll aga sellele, et jutustatud ja loetud lood, filmid, raamatud, ühiskonnas kehtivad hoiakud ja what not suunavad meid väga kitsasse seksuaalsuse ja romantika ojja. Heteronormatiivsesse, soobinaarsesse ojja.

Seksuaalsuse olemus ja näod ning romantilised tunded selle sees on jõestik. Ka seksuaalsuse ja romantika kogemine on mitmekesises maailmas inimeseti väga erinevad. Me kõnelesime varem pikalt seksuaalsest sättumusest kirjeldades seda nii, et inimene tunneb külgetõmmet kas endaga samast soost inimeste, vastassoost inimeste või mõlemast soost inimeste suhtes (no kui me üldse selleni jõudsime, et eksisteerib midagi peale heteroseksuaalsuse ehk normaalsuse, eksole ning ka sugu käsitlesime tänasega võrreldes väga must-valgelt). Hiljem on pilt täienenud panseksuaalsusega ehk sellega, kui inimene kogeb seksuaalset külgetõmmet teiste inimeste suhtes nende sookarakteristikuid üldse märkamata või oluliseks pidamata. Ehk siis peamiselt kõneldakse avalikus ruumis ja ka hariduses homo-, hetero-, bi- või panseksuaalsusest/ omniseksuaalsusest. Romantiline sättumus on olnud sinna vahele ära unustatud või kaotatud, aga eraldi on oluline käsitleda ka seda, sest romantiline sättumus =/= seksuaalne sättumus.  VÄGA lihtsustatult öeldes tähistab romantiline sättumus seda, kellesse ma armun, kelle suhtes on mul romantilised tunded. Ning see ei pruugi kokku langeda sellega, milline on inimese seksuaalne sättumus ehk siis ma võin tunda seksuaalset iha ja romantilist külgetõmmet nö samas spektris, aga ei pruugi. Heteroseksuaalsus ei tähenda alati samal ajal ka heteroromantilisust ja vastupidi. Ma võin armuda naisena meestesse, aga seksuaalset külgetõmmet tunda ka naiste suhtes. Või armuda ükskõik millisest bioloogilisest soost ja sooidentiteediga inimestesse, ent erutuda vaid meeste peale. Või armuda ja tunda seksuaalset iha kelle iganes suhtes. Imeline maailm. Erinevate sättumuste vahele on aga peitu jäetud või unustatud aromantilisus ja aseksuaalsus ehk see, kui inimene ei tunne romantilist või seksuaalset külgetõmmet teiste inimeste suhtes. Ja need sättumused ei eksisteeri tingimata koos. Aromantiline võib olla inimene, kes tunneb seksuaalset külgetõmmet teiste ning aseksuaalne inimene võib olla inimene, kes kogeb romantilist külgetõmmet. Aseksuaalsus aga ei tähenda seda, et inimesed ei koge seksuaalset naudingut, et nad ei kogeks orgasmi või et nad ei masturbeeri või et inimesed ei võiks olla … ma ei tea … kinkyd. Lisades siia pilti ka esteetilise külgetõmbe, intellektuaalse külgetõmbe ja palju muudki NING fakti, et ükski sättumus ei pruugi olla elu jooksul muutumatu või teisenematu, muutub maastik veel mitmekesisemaks ja selle hoomamine võib olla parajaks väljakutseks. Kõik need sättumused on identiteedi osad, mitte “kõrvalekalded normaalsusest” ega midagi, mida peaks kuidagi “ära parandama”. Ma mõtlen nii, et mõistmine on oluline, nagu ka inimeste õnn. Mõistmine enese sees ja mõistmine, mis tuleb teiste inimeste poolt. Mõistmiseks ei ole vaja täpset mõisteselgust. Me ei pea entsüklopeediliselt täpseid vasteid ega definitsioone teadma, küll aga kuulama inimesi, mõistma, et inimesed on erinevad ja igaühel on õigus õnnele, rahulolule, naudingule ja eneseteostusele olenemata identiteedikildudest ja suuremast pildist, mille need moodustavad. 

Kui ma koolitajana ja seksuaalhariduse eksperdina neid olemusi ja nähtusi käsitlen, mõisteid lahti räägin ja näiteid toon, kogen endiselt inimeste segadust ja kimbatust (vahel ka enda oma, btw), küll aga suureks rõõmuks üha vähem vastumeelsust mitmekesisuse käsitlemise suhtes. Pean ka tunnistama, et kümme aastat tagasi oli oma piiratud teadmistes palju lihtsam koolitada ja heietada juttu hetero-, bi- ja homoseksuaalsusest, kui on täna identiteetide paljususes. Seksuaalsuse teemadega töötava inimesena ei ole aga võimalik olla ei iseenda ega teiste jaoks tõsiseltvõetav, kui sa iga päev endaga nii teadmiste kui hoiakute osas tööd ei tee. Samas aga tunnetan paiksoolise heteroseksuaalse naisena aga ka teatud privileegi ja alandlikkust (grrr, humbleness on palju ilusam sõna ja annab täpsemini edasi mu mõtet) ning kimbatust seksuaalse ja romantilise sättumuse ning sooidentiteedi teemadel koolitades, sest kes olen mina, et neil teemadel kellegi teise eest kõnelen. Teisalt aga tunnen sellesama privileegi pärast teatud kohust ja missiooni nii seksuaalkoolitaja kui ka lihtsalt inimese ja allyna teadlikkust tõsta. Aseksuaalsus ning aromantilisus on viimasel ajal teiste identiteetide seas üha rohkem nähtaval ja see on tore, ent mulle tundub, et neid ka mõistetakse kõige vähem. Kummalisel kombel, aga ka vist väga inimlikul moel, on inimestel raskem mõista seda, kui keegi EI TUNNE või EI KOGE, kui seda, et tuntakse ja kogetakse midagi teisest soost suhtes, kui ise seda tehakse. Noh, et heteroseksuaalsel inimesel on vist homoseksuaalsust veidi lihtsam mõista, kui aseksuaalsust, sest MIDAGI JU TOIMUB. Pfffff. Inimesed. On. Imelikud. 

Julie Sondra on oma raamatus “The Invisible Orientation: An Introduction to Asexuality” nimetanud aseksuaalsust nähtamatuks sättumuseks. Ilmselgelt, sest raamatu nimigi ütleb seda. Ta on kirjeldanud oma segadusseajavat ja traumeerivat teismeiga, mil ta püüdis kogeda selliseid seksuaalseid tundeid, mida justkui peaks kogema “tavaline” teismeline – esimene boyfriend ja esimesed seksuaalsed puudutused, suudlused, teine boyfriend, kellele valmistas frustratsiooni see, et tüdruk ei erutu seksuaalselt ning pidev ootus, et kui Julie vanemaks saab, tekib temas ka “normaalne erutus”. (Btw, sellist asja ei ole olemas. Normaalset erutust, ma mõtlen.)

Mida Julie ta sai, seda rohkem küsimusi ja kommentaare suhete ja seksuaalsuse teemadel ta kuulma hakkas. Näiteks: 

See ei ole normaalne, sa peaks arsti poole pöörduma…
Nii ei saa sa kunagi õnnelikuks…
Ma saan su korda teha, ma saan sind aidata…
Sa oled läbikukkuja…
Sul on mingi häire…
Sa sured üksi koos majatäie kassidega…
Jää vait ja tunnista, et oled gei…
Miks seksi proovimine nii suur probleem on?
Sa oled isekas…
Naistele ei peagi seks MEELDIMA…
Sa püüad lihtsalt teistest erineda ja tähelepanu saada…
Sa oled liiga inetu, et keppi saada…
Sa oled liiga ilus, et lasta endal raisku minna…

Ei ole raske ette kujutada, mida sellised sõnumid teevad inimese minapildi ja enesehinnanguga, kuidas mõjutavad tema vaimset heaolu ja toimetulekut. On midagi väga valesti maailmas, mis seob õnne seksiga ja romantiliste suhetega ning kirjutab inimesele ette, kuidas ja millisel moel tema õnn oleks täielik ning kuidas saaks inimene ennast kogeda täielikuna. Õnn sõltub sadadest suurtest ja väiksematest asjadest ja minu õnn ei ole sinu õnn, sinu õnn ei ole kellegi kolmanda õnn jne.

Inimeste seksuaalsete, sooliste ja romantiliste identiteetide paljusus ja kirjusus on vältimatu ning muudatused, mis on toimunud generatsioone pidi, on väga suured. Iga järgneva generatsiooniga kasvab nende inimeste arv, kelle seksuaalne ja/või sooline identiteet on “mitteotse” (eeem, pakkuge palun sõbralikum termin) ja nende seas ka aseksuaalsete ja aromantiliste inimeste arv. Mitte seepärast, et näe, selliseks me oma homo-ja-maeitea-mis-propagandaga nüüd siis olemegi noored muutnud, vaid seepärast, et millennialid ja gen-z, aga juba ka gen-a teavad rohkem, jagavad rohkem, saavad ja julgevad rohkem, neil on rohkem vabadust olla need, kes nad sisimas on ja väljendada end kooskõlas oma sisemaailmaga. Me keegi ei ole katki seestpoolt selle pärast, et oleme erinevad. Meid tehakse katki väljastpoolt, sest erinevused on endiselt mõistetamatud. Kummaline siiski, sest erinevused on ka vältimatud. Nagu ka muutused.