Orgasmilõhe tilli ja pipraga

Kristina Birk-Vellemaa

Kristina Birk-Vellemaa

Naise seksuaalsus on olnud korraga nii varjatud kui müstifitseeritud teema. See on miski, mis justkui ei kuuluks tavapärase inimeseks olemise juurde. Seksuaalsus on väga lai teema ja inimese juurolemuse osa, seetõttu on ühele alateemale keskendumine liiga kitsas ja eos vildakas lähenemine, ent erinevate teemade ja teemakeste kaudu paneme me kokku suurema pildi. Need on nagu värvid, mis ühekaupa on lihtsalt värvid, ent kokku kombineerituna moodustavad mitmekesise pildi. Üks (üle)müstifitseeritud teemadest on naise orgasm ning sellest tulenevalt ka erinevad mõjutajad, siis sellest täna veidi mõtisklekski. 

2017. aastal avaldati palju kirgi tekitanud uurimus USA täiskasvanute orgasmikogemustest ja -kogemistest. Valimi (52588 inimest) seas olid erineva seksuaalse sättumusega ning erinevast soost täiskasvanud. Kired möllasid suuresti selle ümber, et lisaks meeste ja naiste vahelise orgasmilõhe selgele väljatoomisele (enim kogevad orgasme heteroseksuaalsed mehed – 95% vahekordadest viimase kuu jooksul) osutasid uurimuse tulemused ka sellele, et naistest kogevad orgasme rohkem lesbid (86% vahekordadest) ning kõige vähem kogesid valimist orgasme heteroseksuaalsed naised (65%). Me võiks seda ilmselt tõlgendada nii, et heteroseksuaalses suhtes võib suurema tõenäosusega puudu jääda omavahelisest suhtlusest, mõistmisest, võrdsusest ja partneriga arvestamisest. Uurimuse läbi viinud teadlased järeldasid kõige muu seas ka seda (tuginedes 30 käitumisjoone uurimisele), et naised, kes kogesid sagedamini orgasme, tegelesid rohkem oraalseksiga, suguelundite käelise stimuleerimisega, vahekorrad olid pikemad, rahulolu suhtega oli kõrgem, nad väljendasid oma soove, fantaasiaid ning armastust seksi ajal jpm. Ehk siis evolutsiooniliste faktorite kõrval toodi olulisena välja ka sotsiaalkultuurilised faktorid. EHK SIIS ei ole seletuseks vaid genitaalide erinevus, aga ka käitumine, hoiakud, normid, valikud, väärtused jne. Selle kõige mõistmine võiks ehk anda võtmeid, kuidas seda lõhet vähendada – luua lähedust ja omada tähenduslikke suhteid, kus on sügav hoolimine, intiimsus ja sarnane arusaam sellest, ühised väärtused, huumor, võrdsus. Kui nimetada üksikuid, ent olulisi suhte mõjutajaid. Aga inimesed, kes ei ole suhtes, ent elavad seksuaalelu? Ka siin on oluline teise inimese mõistmine, suhtlemine, enda ja teise vajadustest kõnelemine ning olulise põhimõttena ka võrdõiguslikkus kui väärtus – kõigi naudingud ja vajadused on sama olulised. Neist saab aga teada ning neid mõista vaid küsides. Oluline mõte, mida meeles hoida, on ka see, et orgasmilõhe vähendamine ei tohiks olla eesmärk omaette ja orgasm ei ole ainus siht. 

Kuidas on aga lood Eesti pipraselt patriarhaalses kultuuris? Orgasmilõhe tilliga või tillita? Orgasmilõhe on meil saanud olla elujõuline muude põhjuste seas ka seetõttu, et naise seksuaalsus arvatakse olevat tabu juba hallidest aegadest. Aga kui hallidest? Eestis saame me rääkida küll selgelt kristluse mõjust, aga veel selgemini baltisakslaste mõjust. Veel 18. sajandil oli Eestis levinud sootuks vabameelsem nägemus naise rollist ja seksuaalsusest, mida võib tõdeda ka regilaulude tekstides. Tänapäevagi ulatuvaid naisi piiravaid hoiakuid kujundas aga tugevalt baltisakslaste kaasa toodud väärtusruum. Ehk siis ei saa me öelda, et Eestis on naise seksuaalsus alati kõrvalejäetud olnud. Seda saame me ehk vaadelda kui midagi, mis jõustaks ja lükkaks kõrvale vabandused, et nii on alati olnud. 

Olgu ajalooga, kuidas on, täna oleme me siin ja teame seksuaalsusest, selle vormidest ja värvidest võrratult rohkem, kui iial varem. Teame, et naine on iseseisev olend, seksuaalne olend oma mitmekesisuses ja värvikuses. Teame, et naise seksuaalsus on tema enese oma. Või kas ikka teame? Ja kui teame, siis kas teadmised väljenduvad hoiakutes ja käitumises? Ühiskonnast kõlab naiste suunas endiselt küsimusi, kas on lapsed, kus on lapsed, millal on lapsed, kas on partner, kus on partner, kui vanalt on partner jne. Naisele oleks endiselt justkui vähem lubatud, kui meestele ja naistelt küsitakse endiselt rohkem, kui meestelt. Naise seksuaalsus on aga naise oma, mitte keegi peale naise enese ei saa määrata, kas, mis ja kuidas ta oma kehaga teeb ja mida ning kuidas ta naudib. Orgasmilõhe ütleb meile seda, et naise seksuaalsed naudingud on olnud kõrvale jäetud, ammu on aeg need olulisele kohale tuua. Naise kehal on (vähemalt) üks organ, mille ainus eesmärk on seksuaalne nauding – kliitor. Sellele organile keskendume mõnes hilisemas kirjatükis pikemalt, ent puhtalt see teadmine on oluline, et siduda naise seksuaalsus lahti järglaste saamise funktsioonist. 

Orgasmilõhega ja naise naudinguga tegelemine on aga viinud meid selleni, et naised väljendavad üha enam ebamugavust ning frustratsiooni seetõttu, et nad tunnetavad orgasmisurvet. Meedia poolt, arvamusliidrite poolt, kunsti poolt, uusvaimsuse rahaks muutjate poolt. Nauding on protsess, teekond, seiklus. Muutes naudingu tingimuslikuks ja eesmärgile suunatuks ehitavad inimesed uued müürid sinna, kus eelmised müürid said lõhutud. Jah, naise seksuaalsus on justkui vabastatud, ent tulevad inimesed, kes ütlevad, kuidas on seda õige väljendada ja kogeda. Ja uusmüüristamine ning orgasmisurve tekitamine on päriselt eksisteeriv probleem tänases päevas, millest kirjutan juba järgmisel korral.