Vanad tädid enam ei mune?*

“Kinkisin oma 86 aastasele vanaemale vibraatori. Ta on täna 91 ja arvab, et regulaarsed orgasmid on tema hea tervise suur mõjutaja. Enne vibraatoriga tutvumist oli ta saanud kaks orgasmi oma elus.“ Sellist wow-tagasisidet annab üks Naked Love sekspositiivse kogukonna liige ja meie  rõõmustame vanaema pärast ja imelise lapselapse pärast, kes selliseid kingitusi teeb. Viskame tireleid lisaks ka seetõttu, et sekspositiivse vaibi loomine, toitmine ja jagamine on meie südameteema ja kui seda õnnestub läbi teiste kogemuste jagamise mitmekordistada, siis hell yeah! Hingele teeb pai ka asjaolu, et rõõm vanaema orgasmidest on NL instas populaarsuselt teine postitus. (Vahemärkuseks olgu öeldud, et populaarsuselt esimene on – parammmmmparaaaa – kehapositiivsusest pakatav “fuck you, kehasurve!” postitus igakevadise suveks-rannavormi-pressingu teemal. Sellest on ka plaanis kirjutada, muide. Järgmisel korral. Või ülejärgmisel. No igatahes kirjutame.) Miks see rõõmu teeb? Sest tugev reaktsioon tähendab, et need teemad lähevad korda ja kui need teemad lähevad korda, on lootust muutusteks. Et mis peaks muutuma?  Näiteks see, seksuaalsust ja selle erinevaid väljendusi nähtakski normaalsena igas vanuses. Vanaema naudingute teema tekitab mõtlusi sellise kolmikstigma teemal nagu naine (ouch!), vananemine (ouch!) ja seksuaalsus (ouuuuch!). Vananeva naise seksuaalsus. Nähtamatuks muudetud nähtus.

“Seksuaalsus on inimeseks olemise keskne osa kogu elukaare vältel”, sõnastab WHO seksuaaltervist defineerides. I n i m e s e k s  o l e m i s e  o s a. K o g u  e l u k a a r e  v ä l t e l. Mis tähendab, et seksuaalsuse aken ei ole avatud vaid kahekümnendates või heal juhul kolmekümnendates. Seksuaalsuse aken on avatud kogu aeg, olenemata inimese soost ja vanusest. Me lihtsalt näeme sealt aknast erinevaid pilte erinevates eluetappides ja tõlgendame neid pilte erinevalt, tulenevalt oma identiteedist, kulgemisest ja elukogemustest.
Seksuaalsuse väljendamise stigmatiseerimine puudutab nii vanemaid mehi kui naisi – stereotüüpselt on mõeldud nii, et vanad mehed on rõvedad vanamehed, vananevad naised on aga ebaatraktiivsed ja inetud. Ühiskonna silmis on aga meeste “parim enne” kaugelt pikemaks venitatud, kui naiste “parim enne”. Atraktiivne naine on heal juhul viljakas eas naine (vananenud arusaama järgi kuni 35), sest naise seksuaalsust on ikka õigustanud järglaste saamine. Aga mitte ainult viljakus ei ole teemaks ja 35 on kohati ilmselge optimism. Mõned aastad tagasi sai palju vastukaja uurimus, kus toodi välja kohtinguportaalis OkCupid kontakte otsivate meeste arvamus sellest, millises vanuses naised on kõige külgetõmbavamad. Vahet pole, kas vastajaks oli kahekümne aastane või viiekümne aastane, 20-23 oli see vastus. KAKSKÜMMEND KUNI KAKSKÜMMEND KOLM. Põhjus ei peitu küll ainult naiste välimuses, aga ka selles, millises vanuses naised võiks vaadata meestele alt üles, neid imetleda. Meestega võrdväärsed naised ja nende iseseisvad ning julged arvamused tekitavad ebalust ja ebakindlust, kõigutavad mehe positsiooni. Patriarhaat! Samas ma julgen väita, et ajast maha jäänud mehed on siin libedal teel, sest arvamus, et noor naine on ka väga sõltuv kaaslane, ei pruugi tänapäevases maailmas tingimata paika pidada. Feminism!
P a t r i a r h a a t on naise seksuaalsust eiranud, tühistanud, pisendanud, allutanud ning ühtlasi ka andnud sellele tähenduse ja hinnangu läbi meeste pilgu ning see mängib rolli nii seksuaalsuses laiemalt kui ka vananeva naise kui ebaatraktiivse naise deseksualiseerimisel, aga ka noorte naiste objektistamisel. Muide, Allan G. Johnson tulistab raamatus “The Gender Knot: Unraveling our Patriarchal Legacy” patriarhaadi pihta ka sel põhjusel,  et naised, kes kehtestavad end seksuaalselt ning keelduvad olemas stereotüüpselt ja mehe pilgule meeldivalt “oh-kui-naiselikud” (no põhimõtteliselt meestest ja nende arvamusest sõltuvad), ohustavad meeste enesekuvandit ja muudavad raskeks meeste võimaluse näha ja kogeda end mehena. Mida iganes see ka ei tähendaks. Mistõttu on just (heteroseksuaalsete) meeste arvamus ja sõna olnud määrav selles, mis on atraktiivne ning kes tohib end pidada PÄRISELT seksuaalseks ja kuidas seda tohib väljendada. Siin on veel see absurdne konks ka, et seksuaalne peaks justkui võrduma seksikaga. Ja seksikuse määrab keegi teine, mitte meie ise. Milline jama…

Vananemist meil vältida ei õnnestu, sest me sünnime ja vananeme, aga see ebaoluline pisiasi ei peata muidugi kogu maailma ilutööstust ja naisteajakirju (aga ka meesteajakirju), mis jõge teistpidi voolama üritavad panna. Jah, ma näitan näpuga ka teie poole, Eesti naisteajakirjade tegijad. Ajakirjanduse ja üldsuse survel võtavad negatiivse hoiaku oma keha, oma vanuse ja atraktiivsuse osas omaks ka naised ise. Ma olin vist 34, kui eakaaslastelt üha enam hakkas kuulduma “minu eas juba ei peaks…” või “bwahahaaa, vaadakem passidesse!” tüüpi nalju, mis tegelikult ei ole ju naljakad. No ei ole. Sest kas seksism on oma olemuselt naljakas? Ei, ei ole. Aga kehasurve, fat shaming? No ei ole ju.  Samamoodi ei ole naljakas ka vanussurve, mida sellised naljad endas kannavad. Eks need peegeldavad ka omamoodi pelgust vananemise suhtes, sest vananedes me justkui kaotame midagi, mida meie ühiskonnas nii paganama oluliseks peetakse –  ihaldusväärsuse, kellegi soosingu, heakskiidu oma välimusele. Kui seksism kriibib soopõhiselt, siis vanussurve loob piire vanusepõhiselt ja seda mõlemal suunal – nii “liiga noorte” kui ka “liiga vanade” suunal. Üks kummaline nähtus on minu silmis ka komplimendid, mis rõhutavad, kellegi „nooruslikku“ välimust ja millega ei mõelda ju iseenesest midagi halba, AGA nende komplimentidega me ütleme esiteks, nagu oleks mingi konkreetne viis näha välja 30, 40, 50 ja nii edasi ning teiseks seame me ideaaliks välja näha igavesti noor. Äkki ei peaks? Ja äkki ei peaks me naistena andma ka naistelehtedele asu, kui näeme neid pasundamas kurioosumine seda, kuidas keegi näeb seksikas pesus välja noorem, kui selles eas peaks (dahell?!) või kuidas kuuekümnene vanaema näeb tänu trennile välja nagu seksikas kolmekümnene.

Seksuaalsuse tähendus ja sügavus muutub elukaare vältel, selle väljendus võib teiseneda, me saame uusi kogemusi, me anname kogetule uued tähendused, ent nähtusena ja identiteedi osana jääb seksuaalsus alati alles. Seksuaalsuse tunnetamine, kogemine ja väljendamine on omane ja oluline inimesele moel või teisel olenemata tema identiteedikildudest ja siltidest. Naudingud on igaühe pärisõigus, seksuaalsuse väljendus ja intiimsuse kogemine on eatud. Elame siis palun nii, et me kellelegi praegu ega ka oma tulevikuminadele naudinguid ei keelaks, ei piiraks ning kedagi ei pisendaks juba praegu. Sest kui hästi läheb, oleme me kõik ühel päeval vanad.

*2003 andis Varrak välja sellise pealkirjaga raamatu, kus lapsed lahkasid elu nähtuseid. https://www.raamatukoi.ee/vanad-tadid-enam-ei-mune