Puuridest ja müüridest

Naise seksuaalsuse stigmatiseerimisest ja müstifitseerimisest ma eelmisel korral juba alustasin, aga sellest ei saa neis teemades paraku kuidagi ei üle ega ümber. Tabude ja stigmade murdumist ja murdmist on olnud tõeliselt jõustav näha, jälgida ja kogeda. On olnud vabastav ka ise murda. Seksuaalsust uurib tänaseks päevaks järjest enam teadlasi, avaldatud on kena kogus teadustöid, mille seas on üha enam fookuses olnud ka naised. Suurepärane ju! Milles siis probleem on? Suuresti selles, et lämmatav enamus neist teadlastest on olnud mehed ning siin võib peituda ka naise naudingu ignoreerimise, puuristamise ja müürimise põhjus. Pärast kõiki neid aastakümneid uurimusi ja uuringuid on naise seksuaalsus endiselt midagi, mis justkui ei olekski osa INIMESE seksuaalsusest. Simone de Beauvoiri epohhiloov teos “Teine sugupool” ilmus aastal 1949 ning juba siis analüüsis ja kirjeldas ta, kuidas naine on keegi, kes on kui teisejärguline inimene. The other. Teine. On seega loogiline, et sama teisejärguline on ka naise seksuaalsus. Ainult, et de Beauvoiri teose avaldamisest on möödas 72 aastat ja me oleme ikka veel siin… Inimest mõõdetakse endiselt meeste joonlaudadega, aga see ei päde.

1998. aastal avaldati revolutsiooniline uuring, mis viidi läbi  professor Helen O’Connelli juhitud uurimisrühma poolt. Revolutsiooniliseks tegi uuringu selle fookus – uroloog O’Connell uuris koos oma uurimisrühmaga kliitorit ja selle funktsiooni. Uuring näitas, et kliitor on arvatust palju suurem organ, kusjuures selle väline osa on vaid jäämäe (või vulkaani) tipp. Mis veel raputavam – selle ainus mõte ja eesmärk on naise seksuaalne nauding. See on ainus elund inimkehas, millel on ainult seksuaalse naudingu funktsioon. Muu hulgas oli töö murranguline ka seetõttu, et lükkas ümber arusaama kliitorist kui omamoodi taandarenenud peenisest. Ei, ei ole tegemist mitte taandarenenud meessuguorganiga, vaid see on inimese naudingut võimaldavate suguorganite hierarhias kõige ülemisel kohal. 

Selle valguses peaks meil olema põhjust olla rahul ja tähistada teaduse edusamme. Naiste naudingut nähakse lõpuks ometi eksisteeriva ja olulise nähtusena, naiste seksuaalsus on PÄRIS ASI. Sellegipoolest on kõnekas fakt, et oleme sellest vaimustunud kui millestki ebatavalisest, vaidleme endiselt mõnede küsimuste üle ja avastame seal uusi fakte, kus meeste seksuaalsuse teemal on harva midagi väga uut pakkuda. On uusi uuringuid orgasmide, nende aspektide ja erinevate mõjutajate kohta, ühest neist kirjutasin eelmises postituses, mainides orgasmilõhet. Orgasmilõhe on kurb ja mõtlemapanev fakt, mis kõneleb sellest, et paljude naiste kogemustes võib puududa nauding, millele neil on õigus. Samas, olles tõdenud orgasmilõhe olemasolu, tahaksin vältida orgasmi klammerdumist, kui räägime seksuaalsuhetest. Ma arvan, et seksi eesmärk ei peaks olema tingimata orgasm. Ma ei pea seda üldse eesmärgiks, vaid pigem bonus-trackiks, mis kaasneb lemmikbändi või -laulja tõeliselt nauditava albumiga. Nauding on teekond, nagu korduvalt tõdetud. Samas ei ole vale ka see, kui kellegi jaoks ongi just orgasm eesmärk iseeneses. See soov ja vajadus peaks siiski tulema inimese seest. Avalikus arutelus on sellest saanud aga justkui ülim eesmärk, püha graal või suisa boner-track, mis on jällegi vajalik selleks, et mees oleks rahul. Naise orgasmist on tehtud mehe ego ja rahulolu küsimus. Samas on ka mehed orgasmisurve all, sest stereotüüpselt soovib mees alati seksi, lõpetab vahekorra alati orgasmiga ning uuenenud arusaamade järgi peab suutma ka partneri viia alati orgasmini. Võib ju vaielda, et parem olgu surve, kui üldse kinnine kraan, aga ühe probleemi adresseerimine ei tohiks viia järgmiste probleemide tekkimiseni.

Tulles aga tagasi orgasmilõhe teema juurde, mõtlen oma armsa sõbra palvele, kes esimest postitust lugedes karjatas, et “AITÄH, SUUREPÄRANE, AGA PALUN VEEL JA PIKEMALT JA SEDA LISA KA, ET ASI ON KÕRVADE VAHEL!”. Ma tahaks küll öelda, et asi ON kõrvade vahel, aga peaks ka küsima, KELLE kõrvade vahel ning kelle võim ja vastutus on kõrvade vahel toimuvat muuta. Kui me räägime paarisuhtest, on selle kvaliteet ometi mõlema partneri (või mittemonogaamsete suhete korral kõigi partnerite) vastutus.

Tõenäoliselt ei ole orgasmilõhe põhjus tõepoolest mitte niivõrd naiste anatoomia, kuivõrd muud mõjutajad. Naise enesetunne, enesekindlus, turvatunne, agentsus, seksuaalne enesekehtestamise suutlikkus ja palju muud. Kõiki neid mõjutajaid mõjutavad aga omakorda muud mõjutajad, mis ei pruugi asuda meie enda sees, vaid meist väljaspool ning alati ei oma me selle üle kontrolli.

Toosama orgasmilõhe uuring võiks aidata meil end (ja teisi) paremini mõista, suhelda, teha paremaid valikuid ja ma tõesti loodan, et see juhtub täna ja ka edaspidi. Selliste uuringute tulemuste meelevaldne tõlgendamine võib aga olla ka müügiargument neile, kelle jaoks on naise naudingud ja selleteemalised õpetused miski, mis annab sissetuleku. Pendel näib liikuvat vastaspoolele ja vaikusest on saanud lärm ja infomüra. Orgasmi käsitletakse suisa kinnisideeliselt kui midagi, mis peab naise seksuaalelus olema ülim eesmärk. Arutelus ja rõhuasetuse muutmises pole midagi halba ega põlastusväärset. Arutelu on hea. Aga. Nauding ei tähenda jällegi ilmtingimata orgasmi. Seksirõõm on teekond, mitte kindlasti lõppsiht. Naiste nauding on oluline, see on normaalne, see on inimlik. Ja tõepoolest võib olla pendeldamise põhjenduseks ka see, et millegi normaliseerimiseks ja niiöelda keskpõrandale toomiseks on vaja ära käia teises ääres. Ongi vaja lärmi teha. Probleem tekib siis, kui pilt õigest seksuaalsusest ja selle väljendusest paigutatakse ühte konkreetsesse raami. Eestis näeme suunamudijate ja avalike kõnelejate seas seksuaalsuse ja orgasmi teemadel üha enam arvamusi ja käsitlusi, mis iseenesest oleks ju tervitatav. Enestest kõneldakse kui teemaavastajatest ning “ebanormaalsetest” inimestest, kes julgevad rääkida sellest, millest teised ei julge. Siin on taas üks suur aga. Kui seksuaalsusest räägitakse taaskord kui millestki, mida justkui ei oleks enne kõneleja teemaavangut eksisteerinud (eksisteeris küll, lihtsalt teisel moel) ning kui enesekuvand on justkui “ebanormaalne, sest ma räägin seksist”, on see kõike muud, kui seksuaalsuse normaliseerimine.

Toon näiteid erinevate “seksuaalmaastikul” tegutsevate ning avalikkuses tihti sõna võtvate inimeste väidetest:

• “Kui naine ei ole seksuaalselt sügavalt rahuldatud, siis ei saa me rääkida õnnelikust naisest, kelle emotsioonid on tasakaalus, meel rahul ja keha terve. Ning rahulolematu naine hakkab kiirgama pinget ja rahulolematust ka oma ümbruskonnale.”
• “Kui inimesed seksiksid nii, et naised saaksid orgasmi, poleks meil depressiooni. Abielud püsiksid rohkem koos, kui juba koolis õpetataks, kuidas mees ja naine peaksid oma suhet hoidma.”
• “Olete kuulnud litsienergiast? Mehed sulavad sellest, kui naine julgeb voodis olla nagu vana lits!” teatab Kärsin. “See on kompliment, kui mees seda ütleb, ja sellepärast, et enamik mehi on tõeliselt perverdid. Naised ka muidugi, aga mehed tahavad rohkem neid asju kõiki kogeda. Selline naine, kes laseb endaga kõike toimetada, ei tüüta mehi mitte kunagi ära.”

Need on vaid mõned näited seksuaalsuse käsitlusest uues Eestis. Mõju on need lähenemised saanud uusvaimsusest – maailmanägemusest, mida, on peetud paljude tabude ja stigmade murdjaks, vana maailmakorra raputajaks. Selles laotakse aga ka uusi müüre. Kivi kivi haaval. Õige meeleseisund, õiged praktikad, õiged kogemused selleks, et olla õnnelik ja täiuslik. Mees-naine liin, heteroseksuaalsed praktikad, paarisuhe. Soo ja seksuaalsuse teemades teravdatud silm näeb siin märkimisväärset stereotüüpide taasloomist. Luuakse uued ja lihtsustatud raamid, mis peaks sobima justkui kõigile, ent siiski välistavad need paljusid. Soobinaarses ja heteronormatiivses lähenemises ei ole midagi uut, need on tavapärased patriarhaadi ilmingud.  

Üha rohkem naisi räägib ja kirjutab ebakindlusest, ärevusest, depressioonist ja muudest taakadest, mida põhjustavad raskused oma seksuaalsuse kogemises ja väljendamises. See on näriv tunne, et midagi on puudu, midagi pole täiesti korras, midagi võiks olla palju parem. See on tunne, et puudu on mingi maagiline õnneallikas. See on tunne, et olete mõnest lahedast klubist kõrvale jäänud. Sest keegi ütleb, et see on nii. See ei ole tihti sisehääl, vaid hääled väljastpoolt. 

On vale öelda, et orgasmi igatsemine on problemaatiline, sest see on taas raamistamine, ent on ka vale öelda, et orgasmi peab igatsema. Orgasmisurve probleem on see, et see tekitab tühjuse tunde, mille alged tulevad meist väljastpoolt. Jällegi ei otsusta me ise. 

Naine olla on praegu parem, kui kunagi varem. Kättevõideldu ja -võidetu juures ja sees on aga endiselt oluline olla teadlik ja tähelepanelik, jälgida ja peegeldada protsesse nüansimeelega ja tundetarkusega. Omada enese seksuaalsust on inimõigus, mis peab olema tagatud igaühele. Seksuaalse vabaduse omamine aga tingimustes, kus keegi ütleb, milline see õige vabadus iga indiviidi jaoks olema peab, ei ole päris vabadus. See on lihtsalt uus ja tänapäevaste võimalustega puur. Äkki aitab puuridest ja müüridest?